Aknalauadžungel

Eelmise nädala kolmapäeval, olles eelnevalt varustanud end kümneliitrise koti (väetisevaba) istutusmullaga- et jätkuks ikka järgmiseks kümneks aastaks- ning toreda punase veepritsiga, ostnud kokku neli pakki seemnekesi (pisikesed tomatid, salatikress, till ning vürtsbasiilik) ning teinud vanaema juures lillepoti-alast rüüstetööd ja kõige lõpus ka väikest lõika-kleebi näpuharjutust, laotasingi ajalehe toapõrandale ning asusin näppe mullaseks tegema.

Kasvandikud said endale kodu aga köögiaknal, kuhu mul kõige rohkem päikest paistab- see peaks neile ju eriliselt meele järele olema. Katsin nad siis kenasti ka toidukilega, et taimekeste tärkamist kiirendada, pihutasin pealt rohke veega ning jätsin nad sinna omaette tegutsema.

Neljapäeval ujutasin neid veelgi veega, mingit tegevust ei olnud veel märgata. Õhtul sõitsin koju, olles veel ise siiajäänute pärast väga murelik, et kuidas neil ikka veega lood on ja kas neile ikka meeldib mu aknalaual ja...

AGA kui ma aga täna Tartusse tagasi saabusin, avastasin, et -OH IMET- mu aknalauale on täielik džungel tekkinud!
Toidukiled olid pealt tõstetud ning üleüldse oli siin täielikku isetegevust tehtud. Mis on väga vahva ja kiiduväärt! Eriti hoogu on sattunud salatikress, kuid ka basiilik ja tomat on päris kenasti mulla alt välja vaatama asunud.
Tillist veel erilist märku pole, kuid olen kindel, et ka tema tuleb õige pea teiste sekka päikesevalguse kätte :) Wohhooo!