...ning tegime ka pashat. Seda õiget läbikeedetut rohkete pähkli- ning puuviljatükikestega, mida mu ema ikka mäletas, et kunagi "vanal ajal" suurte puutünnide kaupa valmis tehti ning siis, lisaks sellele, et ise end sellest maitsvast massist ääreni täis söödi, ka sõprade-tuttavatega jagati.
Pashavalvurid
Öine vahetusKõik õnnestus väga vahvasti. Ja keedetud ning riidesse-sibulakoortesse mässitud munade lahtiharutamine on ikka ülimalt põnev tegevus! Loodan, et tänapäeval lasevad ikka paljud emad oma lastel sellest ülitoredast kogemusest osa saada.
Mäletan, et kui mina ja Paul pisemad olime, oli JÄNES ikka igal aastal öösel meid külastanud ning midagi korterisse ära peitnud ning meie, tajudes, et pikakõrvaline on meie kodus ringi hiilinud, asusime kohe suure ärevusega kibekiirelt kõiki toa nurki läbi tuhnima, et teada saada, mida ta küll sel aastal oma korvikeses kohale kandnud on.
Oi, ma mäletan veel seda ilusat erksinist vihmavarju, mille ta ühel korral mulle jätnud oli... Jaaaa, see oli kõige ilusam vihmavari üldse.
Munavärvimisest lähemalt rääkides aga, siis aastal suhtusime munavärvimisse suurema loomingulisusega kui tavaliselt, võttes kasutusele lisaks sibulakoortele ning äädikavees lahustuvatele munavärvidele ka krepp-paberi, teibi, paberinoa ning väikesed paberist välja lõigatud kujundikesed.
Elagu tiivulised ja pikakõrvalised!
No comments:
Post a Comment