Siililugu

Tahaksin rääkida teile loo sellest, kuidas toidutegemine on otseselt seotud sellega, milliste armsate olevustega sa kokku juhtuda võid.


Nimelt eile, kui olin parasjagu aias ürdipeenart rüüstamas (et sealt tilli, tüümiani, peterselli ning basiilikut haarata), kuulsin, kuidas üks möödajalutanud naine ning tema kaks last meie aia kuuseheki taga pikemalt peatuma jäid ning isekeskis arutasid ja imestasid "kui armas TA on" ning kui nad seda juba mõni minut rõõmsalt rõhutanud olid, manitses ema lapsi siiski edasi liikuma ning TA rahulikult sinnapika jätma. Kuna meie kuusehekk on juba märkamatult üsnagi kõrgeks kasvanud, siis ma täpselt aga ei näinud, millist armsat olendit nad silmas pidasid.

Mõtlesin ja mõtlesin, kellest küll jutt käib. Arutasin tuppa tulles emaga asja ning seadsime kahtlusalusteks ühe meie kolmest kassist,

kes end ehk sinna aia taha päikese kätte magama on seadnud. Kuna me aga sada protsenti kindlad ei olnud ning meile oli juba enne tundunud, et mingi olend endale sinna kuuseheki sisse pesa ehitanud on (kuna sealt oli tihti mingit kummalist sahistamist kuulda ning ka kassid olid antud paiga vastu mitmel korral huvi üles näidanud), otsustas ema samal ajal, kui mina ürtide hakkimise kallale asusin, asja uurima minna.

Mõned minutid hiljem märkasin, kuidas ta aiast jooksujalu maja poole ruttas ning sain kohe telepaatiliselt pihta, et ta on sealt ilmselgelt midagi mittekassilikku, kuid siiski väga toredat ja armsat avastanud ning jooksin ka kohe õue, kust ema mulle juba hüüdis: "Kata, tule vaata sina ka, seal on siilipoeg!"


Ja tõepoolest- seal ta oligi! Ilmselgelt oli siiliema toidu järele või muid asjatoimetusi tegema läinud ning lapsed omapäi jätnud ning üks neist, väike uljaspea, oli otsustanud, et tema ei taha mitte rahulikult põõsa all istuda, kui väljas paistab soe päike ning ümberringi on ilus roheline muru. Tuleb ju minna seda kõike oma silmaga uudistama!

Tema, noor ja rumaluke, oli oma uudistamisega aga juba peaaegu sõiduteele välja jõudnud ning ma arvan, et selle territooriumi avastamiseks on ta veel küll liiga pisike. Seetõttu otsustasime ta kenasti kuuskede varju tagasi transportida ning kui ma ta õrnalt sinna tõstsin, leidsin sealtsamast pesast tema hoopis-hoopis sõnakuulelikuma venna või õe, kes nüüd ka üsna julgelt mulle otsa vaatas.


Kui te arvate, et sellega on lool lõpp, siis te küll eksite!

Mingit suurejoonelist puänti siit küll ei tule, kuid peab ära mainima, et ega see uljas siililaps veel alla ei andnud. Nimelt siis, kui hakkasime emaga juba samme toa poole seadma, vaatasime korraks tagasi ning seal ta TAASKORD oli! Sibas rohu sees ringi sama julgelt kui oma pesas ning seadis sammud jällegi sõidutee suunas. Sel korral leidsime aga, et kuna ta niiväga päikest võtta tahab, siis ta võib seda ju ometi teha- pessa me teda tagasi tõstma ei hakka- kuid las ta teeb seda pigem kodu lähedal ja sõiduteest eemal ning ma võtsin ta jällegi käte vahele...

...ja asetasin kohe heki äärde ühe kännu kõrvale, kust ta oma toreda pruuni kaitsevärvusega ka eriti silma ei paistnud. Selle paigaga ta ilmselt leppis, kuna jäi sinna ilusti magama.

Tunnike hiljem oli ema vist koju tulnud ning korra majja löönud- siililaps oli oma õueuinaku lõpetanud ning heki alt oli armsat sahistamist kuulda. Sellest ajast peale käime alatasa heki ääres kontrollimas, ega ükski siililaps liiga ülemeelikuks ei ole läinud ning sõiduteega tutvust tegema ei ole asunud.

Lõpetuseks ka järeldus, et kui ma kokkamisega ei tegeleks, siis ma ei oleks ürte noppima läinud ning ka siilid oleksid avastamata jäänud ning kes teab, kas too uljaspea oleks praegu õnnelikult oma pesas ema ja õe/venna seltsis või mitte. Seega- küpsetage, keetke, segage, hakkike ja marineerige julgelt ning toredused tulevad ise teie juurde! :)

Valge villameri

Täna maalt tagasi sõites olime sunnitud auto paremal pool tee ääres valitseva armsuse tõttu mõneks minutiks peatama ning villakuhilaid pildistama ja imetlema asuma :)

Neid oli seal tegelikult lausa kolm hiiglaslikku aedikutäit- mina isiklikult ei olnud kunagi varem nii palju lampse üheskoos näinud!

Ja me ei olnud ainukesed armsusest tabatud liiklejad- üks autotäis rahvast oli samuti väljas pildistamas ning neil õnnestus üks talleke läbi võre tulema panna, nii et nad pidid teda minu-mitu korda sinna sisse tagasi tõstma. Loodame, et tall otsustas siiski omade keskele jääda ning ei läinud mõnele võõrale aasale kepsutama.

Järgmisel korral peab ikka ühe kaasa haarama..

Jänkupühad

Lihavõtete puhuks aga, nagu kord ja kohus, andsime munadele kevade puhul värvilist jumet...

...ning tegime ka pashat. Seda õiget läbikeedetut rohkete pähkli- ning puuviljatükikestega, mida mu ema ikka mäletas, et kunagi "vanal ajal" suurte puutünnide kaupa valmis tehti ning siis, lisaks sellele, et ise end sellest maitsvast massist ääreni täis söödi, ka sõprade-tuttavatega jagati.

Pashavalvurid

Öine vahetus

Kõik õnnestus väga vahvasti. Ja keedetud ning riidesse-sibulakoortesse mässitud munade lahtiharutamine on ikka ülimalt põnev tegevus! Loodan, et tänapäeval lasevad ikka paljud emad oma lastel sellest ülitoredast kogemusest osa saada.

Mäletan, et kui mina ja Paul pisemad olime, oli JÄNES ikka igal aastal öösel meid külastanud ning midagi korterisse ära peitnud ning meie, tajudes, et pikakõrvaline on meie kodus ringi hiilinud, asusime kohe suure ärevusega kibekiirelt kõiki toa nurki läbi tuhnima, et teada saada, mida ta küll sel aastal oma korvikeses kohale kandnud on.
Oi, ma mäletan veel seda ilusat erksinist vihmavarju, mille ta ühel korral mulle jätnud oli... Jaaaa, see oli kõige ilusam vihmavari üldse.

Munavärvimisest lähemalt rääkides aga, siis aastal suhtusime munavärvimisse suurema loomingulisusega kui tavaliselt, võttes kasutusele lisaks sibulakoortele ning äädikavees lahustuvatele munavärvidele ka krepp-paberi, teibi, paberinoa ning väikesed paberist välja lõigatud kujundikesed.

Elagu tiivulised ja pikakõrvalised!

No midagi nii armsat pole juba ammu kohanud :) Väike segaduses lambi.

Confused Lamb Cant Find Owner

Posted using ShareThis

Endal võiks ka kodus selline valge tegelane ringi joosta!

Lambakollektsiooni uusasukas

See lambi on täiega tore! Ja kevadine! Ilmselt selle tõttu võetigi ta vanemate riiulielanike poolt nii soojalt ja sõbralikult vastu :)

Täna rongis vol 2

Rong sai siiski lumevangist (süüdistagem tuisku ja tormi) välja ning jõudis isegi Tamsallu. Tartussegi. Mina jätkasin- ilma ühegi aeleva paarikeseta silmapiiril, jeeee- eelmisel nädalal alustatud iidvana (olgu-olgu, paari aasta taguse) Oma Maitse lugemist ning Contra sai seal ühe kuldaväärt lausega maha:

"Känguruliha paneb vist hästi hüppama. Lugesin just, et üks mu lemmiksportlasi, maratonitar Paula Radcliffe, sööb jaanalinnuliha, et paremini joosta. Ei tea, kas mõned inimesed on sääseliha söönud, et nii tüütult piniseda oskavad..."

-Contra (Oma Maitse, oktoober 2008)

Siit moraal: ei tasu suvel, suu lahti, ringi joosta.

Pahdeldamatta koodi ehk väike grammatikanurgake vol 1

Täna Tartus number 4 bussiga sõites rikastusin jälle sõnavara poolest, nimelt on kasutusele tulnud selline tore ja armas väljend nagu "koodi", mida on vaja siis, kui tahatakse juhuslikult ID-piletit osta. Nii vahva! Kasutagem julgelt seda üliarmsat väljendit. Koodikesekene...

Seda suurepärast ülimalt innovatiivset väljendit kohtasin aga ajal, mil poole aasta pikkust pahteldajaametit pidasin ning päevast-päeva use ja akende seltsis aega veetsin. Väike rõõm peab ju ikka igas päevas olema! Tekkis vaid küsimus, et huvitav, kui on pahdeldamatta, kas siis on ka pahdeltattud? Või hoopis pahdeldadud? Pahdeldatuud?

Hauska tutustua

Kodu. Punane ja lambarohke.






























Bella. Diisli ja Violeta ema. Triibuline, puhas, hästi uudishimulik ja lapsik. Kõigi külakõutside silmarõõm.


Diisel. Väga-väga jurakas isakass. Aga positiivses mõttes. Mõnusalt suur. Nagu üks õige kõuts olema peab! Bella otsustas ta ühel päeval lihtsalt hammastega turjast kinni hoides meie köögivaibale tassida. Nii temast mõned aastad tagasi meie uus pereliige saigi. Hetkel kannatab ta Turbo poolt korraldatava koduvägivalla all ning olenemata faktist, et ta on Turbost umbes kaks korda suurem, ei osuta ta miskipärast vastupanu, vaid kannatab vapralt välja kõik käpahoobid, mida terroristist siiamkass tema pihta jagab. Diisel on tore ja rahulik.




Turbo, parempoolne, on kõige kohutavam elukas, keda üldse ette kujutada võib. Tõsiselt ka. Ta KARJUB hommikust õhtuni täiest kõrist ning seda kõike täiesti ilma põhjuseta. Karjub õues, karjub toas, karjub ülemisel korrusel, karjub alumisel korrusel, karjub istudes, karjub joostes, karjub...karjub, karjub. Te peaks seda oma kõrvaga kuulma! See on ko hu tav! Lisaks ründab ta, nagu eelpool mainitud, pidevalt Diislit ning arvab, et on väga tore mööblit, tekke, patju ja kõike muud märgistada. Jah, oleks see vaid lihtsalt märgistamine, aga kuidas see KÕIK HAISEB! Jube. Jube. Jube elukas. Lisaks sellele ei pese ta end! Paar korda keelega üle käpa laskmine on tema jaoks ilmselt juba liigne puhtusehoidmine. Ühesõnaga hindab ta tohutult räpasust! Siinkohal oleks sobilik küsida, ega keegi ei soovi juhuslikult endale hästi toredat ja armsat, hästi vaikset ja tagasihoidlikku siiamikassi? Andke julgelt teada!

Vasakpoolne karvapall, Violeta, on meie kaslastest kõige noorem. Bella tütar. Nii poole aastane ehk. Tal on kõrvade otsas väiksed toredad tutikesed! Mistõttu on ta oma nime saanud meie keskkooli ajalooõpetaja järgi, kelle perekonnanimeks oli just nimelt see kaslane, kellel samuti kõrvakeste otsas taolised tutid asetsevad. Violeta on täiesti hüperaktiivne, jookseb kogu aeg ringi, hüppab ja kargab, käib läbi kõik kapipealsed ja -alused, närib läbi kõrvaklappide juhtmed, armastab rünnata võimlemismatti ning hommikul koos minuga kätekõverdusi ja kõhulihaseharjutusi teha, samuti arvab ta aeg-ajalt, et on koer, leides põrandalt hõbepaberikuulikese ning tuues selle hammaste vahel mõne pereliikme juurde, oodates, et see kuhugi poole visatakse ning siis kihutab sellele järele, et kogu tegevust jälle otsast alata. Samuti on ta alatihti ka orav, ronides mööda vannitoa ust või seina üles. Veel mõned kuud tagasi, kui ta pisem oli, esinesid tal aeg-ajalt ka krambihood, kuid me kõik loodame, et, kuna neid juba ammu olnud ei ole, on ta neist kas välja kasvanud või olid need üleüldse ajutine nähtus. Violeta on hästi tore ja armas! Ja issile meeldib ta ka üle kõige. Ta pole ühegi kassolevuse vastu niisugust sümpaatiat üles näidanud. Nad ärkavad ja söövad hommikuti koos ning issi on kassi ilmselgelt ka ära hellitanud, kuna viimane arvab, et nt söögilaud on just see koht, kus ta pidevalt elutsema ja patseerima peaks.















Ei pea just geenius olema, et ära arvata, kelleks Violetsik tulevikus saada tahab! Edaspidi ballikleitide õmblemise pärast seega muretsema ei pea. Jess!















Sekka ka väike sõbralik ühispilt, kust võib väga selgelt näha, kui sarnased õde ja vend olla võivad! (Pildil Bella- ema, Turbo- noor ja valge, Diisel- Violeta nüüdseks juba suur ja võimas vend)

Robi- suur ja võimas sajakilone koerolend, kes lapsena (10 aastat tagasi) rahvaloendaja näppu oma hammastega tervitas. Samuti on ka minu käpa peal igavesed hambajäljed korrast, mil ta mind pimedas ära ei tundnud. Ka isa sai paar nädalakest tagasi külmapühade tipphetkel Robi hambaid tundma, kuna hirmus ja vägivaldne külmapoiss otsustas koera lihtsalt poole magamise pealt maa külge kinni jäätada ning teda tuli keset ööd päästma asuda (kui ta endast niutsumise abil märku oli andnud). See oli Robi jaoks ilmselgelt valus ning seetõttu ta oma kihvu tarvitada otsustaski. Pärast ta end muidugi sellepärast nii hästi ei tundnud, kuna isa on tema parim sõber. Nad leppisid aga kenasti ära. Robi on vägev valvur!

Krudi oli kõige toredam ja nunnum elukas üldse! Sain ta kunagi sünnipäeva puhul. Käisime täitsa ise autoga Pärnus järel. Ma olin siis ehk 13-14. Ta oli minuga siis ehk kuus aastat või natuke enam. Ja kogu selle aja oli ta hästi armas ja tore ja vahva. Talle maitses üle kõige mesi. Eriti meeldis talle seda minu näpu pealt näkitseda. Ta ei hammustanud kunagi, ainult nuffitses vaikselt näpu kallal, kui see läbi puurivõre sisse pista. See oli nii vahva. Ja ta tegi sellist väga ainulaadselt toredat häält. See oli nagu KRUDIn või midagi sellist. Kirjeldamatult armas. Ja ta püherdas alatasa liivas, nii et pool põrandat oli seda täis. Ja alati, kui mina ta puurist möödusin, tegi ta seal joostes rõõmuringe. Jah, meie sümpaatia oli vastastikune. Ei, ta ei olnud kogu aeg puuris, ma viisin teda aeg-ajalt ema-isa tuppa jooksma ka (kuna see on meie maja pea ainuke uksega ruum), see rõõmustas teda. Ma olen pea täielikult veendunud, et teist nii toredat loomakest ei saa lihtsalt olemas olla!
















Lõpetuseks lambad. Minu elukaaslased ja suurimad silmarõõmud. Neid on tegelikult kordades rohkem kui pildil ning neid tuleb ka pidevalt juurde. Tassid, taldrikud, padjapüürid, tekikotid, sokid, särgid, pildid, kujukesed. Pehmed ja kõvad, mustad, punased, sinised ja valged, suured ja väikesed- kõik on teretulnud! Ei ole üksi ükski lamps! Minu juures.