Peediorsotto

Risottot teavad ju kõik, nüüd on aga õige aeg ka orsottoga tutvust teha!

Nimelt- kuna avastasin odrapudru võlud, mõtlesin, et peaks ka odrakruubi ära proovima ning kuna olen isegi mitmes kohas välismaistel kokanduslehekülgedel just odrakruupidega valmistatud risottolaadseid toite ja isegi salateid kohanud ja oder on teatavasti väga tervislik ning tänuväärvne toiduaine, siis miks mitte järele proovida! Ta ongi ju tänapäeval niivõrd unustuste hõlma jäetud. Täiesti ilma asjata! Odrakruubiga saab tegelikult täiesti edukalt riisi asendada! Ta on väga maitsev ning pealekauba tuleb odra kasutamine ka kordi odavam kui nt täisterariisi ostmine. Seega miks mitte!

Ka peet on hästi tore ning annab roale ka ülikena punase tooni- seetõttu otsustasin kokku sobitada just nemad kaks (idee sain ühest taolisest erkpunasest odraroast, kuid tegin siiski ka omaloomingut).

Kuna kodus oli nagunii tuli pliidi all, siis mina keetsin kruubid juba eelmisel päeval valmis ning röstisin ka peedi ise ahjus (mähkisin kaks tervet kooritud peeti üleni fooliumisse ning lasin neil ahjus pea kaks tundi rahulikult valmida) ning võtsin nad alles järgmisel päeval kasutusele. Kes lihtsamat teed minna soovib, võib poest/turult kohe valmis keedetud peedi hankida, kuna paari peedi keetmine/röstimine on üpriski pikk ning elektrit nõudev protseduur.

Kruubid peab aga siiski ise ära keetma- mina panin neid 3 dl ühe liitri vee ja natukese puljongipulbriga keema ning lõpptulemuseks oli väga suur hulk kruupe- roa enda tarbeks kasutasin sellest ära ehk umbes poole või isegi alla selle. Nii et kahe peedi kohta võiks keema panna vast 1,5 dl odrakruupe poole liitri vee kohta. Nad keevad kuskil tund-poolteist (pakendil peaks see ka märgitud olema).

Mida siis vaja läheb?

• Odrakruupe
• Vett
• Puljongipulbrit (seda müüakse nt Maximas sellestes suuremat sorti kotikestes, kuubikust olen isiklikult loobunud, kuna tegemist on täieliku säilitusainetepommiga, kuid kes soovib, võib teda muidugi kasutada)
• 2 keskmise suurusega keedupeeti
• 1 sibul
• 2 küüslauguküünt
• Tsipake õli
  
• Veidike valget veini (minul seda hetkel kodus ei leidunud ning lisasin hoopiski veidike valge veini äädikat, usun, et toreda efekti annaks ka sojakaste või palsamiäädikas)
• Soola
• Pipart
• Tšillipipart
• Muid meelepäraseid maitseaineid
  
• 50-100 g suitsu- või sulajuustu, samuti võiks huvitava ja hea maitse anda mõni hallitusjuust (mina kasutasin sulatatud suitsujuustu ning suitsumaitse sobis orsottoga täiesti suurepäraselt- pealekauba teeb juba väike hulk juustu roa hästi mõnusalt kreemiseks)

Nuputasin tükk aega, et mis selle peedi-odraroa kõrvale küll sobida võiks (kuna seal ju sellist toekamat lihaollust sees ei ole) ning lõpuks jõudsin järeldusele, et kuna peedist tehakse ka rosoljet- mille üheks komponendiks on ju teatavasti heeringas-, siis võiks orsotto heaks kaaslaseks olla nt heeringaleib! Ja oligi! Hapukurk sobis samuti hästi! Seega..

Kõrvale ampsamiseks

• Leiba
• Heeringafileed
  
• (Kes soovib, siis loomulikult ka määrdeainet- võid, toorjuustu või mis iganes meeldib)
• Hapukurki
  

Orsotto valmib nii:
1. Keeda odrakruubid veega pehmeks. Seda võib teha nii eelmisel päeval kui ka vahetult enne orsotto valmistamist.
2. Kui soovid ise peediga möllata, tuleks ka nemad kas ahjus röstida või vees pehmeks keeta.
Nagu eelpool mainitud, võib ka lihtsalt poest paar keedupeeti hankida.
3. Haki peet meelepärase suurusega tükikesteks või riivi jämeda riiviga (mina isiklikult lõikasin üpris keskmise suurusega kuubikud, et neid ikka hamba all tunneks).
4. Haki küüslauk ning sibul pisikesteks tükkideks.
5. Kui kasutad hallitus- või suitsujuustu, haki see pisemateks tükikesteks, et seda oleks hiljem hea roa sisse puistada- see peaks seal kenasti ära sulama.
6. Kalla pannile (parim abimees on wok-pann) tsipake õli ning kui ta on kuumaks läinud, pruunista sibulat ning küüslauku selles veidi aega.
7. Lisa keedetud odrakruubid, kuumuta mõni minut.
8. Lisa ka hakitud keedupeet ning kalla hulka ka veidike valget veini või mõnd meelepärast veiniäädikat/sojakastet ning ka nii palju vett (seda võib pidevalt pisikeste osadena juurde kallata, kui ta ära aurustub), et roog põhja ei kõrbeks ning n-ö omas mahlas hauduks.
9. Lisa ka maitse järgi soola, pipart, tšillipipart ning muid meelepäraseid maitseaineid.
10. Lõpuks lisa hulka ka juust ning sega rooga senikaua, kuni juust on kenasti sulanud.

Valmista kõrvale mõned heeringaleivad ning asu asja kallale!

Oder on kohe kindlasti tagasi!

Karjala pirukad porgandi-kartulitäidisega

Täna hommikul olin täielikus usinuse tipus. Nimelt suutsin lisaks oma toimetustele pesukuivatuse, tolmuimemise, kapikoristuse, ahjukütmise, üleüldise söögivalmistamise ning kasside toitmise vallas hakkama saada ka karjala pirukatega.

Inspiratsiooni andis mulle meie suurepärane toitumise aluste kodutöö, kus tuli juttu erinevate maade roogades ning toitumiskommetest. Nimelt avastasin tänu sellele, et karjala pirukad on valmistatud rukkijahust (kuigi enamasti valmistatakse neid siiski nii, et rukki- ja nisujahu pannakse pooleks)! Mulle oli alati miskipärast tundunud, et nende tainas on justkui millestki hoopis heledamast valmistatutud. Olin kahtlustanud kurjajuurt nisujahu. Nüüd said mu kahtlused aga kummutatud ning hakkasingi internetist pirukate kohta lähemalt uurima.

Mul oli tegelikult nendega varem üks mitte just väga maitsev kogemus ajast, kui mitmeid-mitmeid aastaid tagasi oma võimlemisrühmaga Soomes käisime. Seal pakuti ka meile hommikusöögiks just neidsamu pirukaid. Riisitäidisega. Ma vähemalt arvan, et see oli riis. Maitselt meenutas igatahes rohkem saepuru.
Ilmselt sellepärast ma siiani neisse väga vaimustunult suhtunud ei olnudki. Arvasin, et mingid nisujahust saepurupätsid.

Aga võta näpust- hoopiski väga toredad ja tervislikud pirukad! Väga vahva väljanägemisega pealekauba. Kuna ma need kiiresti-kiiresti ahju saata tahtsin, et järgmiste toimetuste kallale asuda, siis mina neid NII üliilusti kokku ei voltinud, kui oleks võinud, kuid väga ma ka ei nuriseks. Täitsa lahedad tulid, ise jäin rahule.

Ma ei hakanud neid siiski riisitäidisega tegema, vaid haarasin hoopis ühe hiiglasliku porgandijuraka ning tõin keldrist kaks suurt kartulit ning valmistasin neist täidise.

Tainaks läheb vaja (10 pirukat):

• 2,5 dl täisterarukkijahu
• 1 dl vett
• 0,75 tl soola
• (Veidike linajahu)
  

Täidiseks:

• 250 g porgandeid
• 250 g kartuleid
• Tilgake piima
• Soola
• Pipart

Pintseldamiseks:

• Natuke võid
• Piima

Munavõi (tervislikum variant):

• Munad
• Lahja majonees
• Till
• Sool
• Pipar
• Kodujuust (kes soovib)
  

Talita nii:
1. Keeda porgand ja kartul pehmeks.
2. Munavõi jaoks keeda munad, tambi need kahvliga katki, lisa veidike majoneesi, tilli, soola, pipart ning soovi korral ka kodujuustu. Sega ilusti läbi.
3. Tambi porgand ja kartul kahvliga pudruks, lisa tilgake piima ning maitse järgi soola ja pipart. Kes soovib, võib lisada ka muid toredaid maitseaineid.
4. Pane ahi 250 kraadi juurde sooja.
5. Sega kokku rukkijahu ja sool.
6. Lisa vesi ja sega ühtlaseks tainaks.
7. Jaga tainas kümneks toredaks pallikeseks.

8. Võta ükshaaval pallike, vajuta veidi lapikumaks ning rulli ta rohkelt rukkijahu kasutades nii lapikuks, et talle saaks ilusti supilusikatäie täidist keskele panna.

9. Voldi ääred kenasti (kuigi eks kenadus ole ikka ja endiselt vaataja silmades) ülespoole ning aseta ahjuplaadile. Suuri vahesid ei pea jätma, kuna pirukad ei kerki.
10. Aseta pirukad ahju ning lase neil 15-20 minutit küpseda.
11. Samal ajal sega kokku väike või-piima segu ning kui pirukad ahjust väljuvad, võiks neid sellega natuke pintseldada, et nad hiljem kõvaks ei tõmbuks.
12. Hakka pirukaid kohe eelnevalt valmistatud munavõiga nosima ning need, mis järele jäävad ning hetkel kõhtu ei mahu, tuleks kenasti rätikuga katta, et nad head pehmed säiliksid.

Karjalanpiiraka!

Järgmisel korral olen ehk julgem ning proovin selle päris õige riisipudruga variandi ka ära. Ja ka täitsa tavalise porganditäidise, lisades sellelegi tsipake riisi. Erinevate täidiste retseptidega saab suurepäraselt tutvust teha nt siin.

Olen pirukatest nüüd igatahes vägagi positiivselt meelestatud!

Näkileivapoisid

Ei saa mitte aru, miks poes pisike karbitäis näkileibu ligi 20 krooni maksab. Pealekauba on nad veel nii õhukesed ka. Neid on lausa kõige lihtsam ise kodus valmistada! Ja võib sisse panna oma lemmikud seemned, pähklid ja jahud. Nii vahva! Panen siia siis enda versiooni. Eks igaüks teeb muidugi oma maitse järgi- peaasi, et kuivainete ja vee hulk samasse vastavusse jääks :)

Mina kasutasin:

• 2 dl täistera rukkijahu
• 1 dl täisterakaerahelbeid (jahvatasin veidike peenemaks)
• 1 dl täisterarukkihelbeid
• 0,5 dl linajahu
• 0,5 dl röstitud jahvatatud kanepiseemneid
• 1 dl päevalilleseemneid
• 2 sl seesamiseemneid
• 1 sl köömneid
• 1 sl jahvatatud koriandrit
• 0,5 tl soola
• 0,5 tl küpsetuspulbrit
• 4 dl vett

Näkileib valmib nii:
1. Pane ahi 250 kraadi juurde sooja.
2. Soovi korral rösti seemned kuival pannil ning jahvata peenemaks. Kes soovib aga suuremate tükikestega näkileibu, ei pea seda üldse tegema.
3. Sega kõik kuivained omavahel.
4. Lisa vesi ning sega ühtlaseks massiks.
5. Kalla segu suurele küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning aja see seal laiali. Mina tegin seda näppude ja lusika abil, kuid kellel on kodus nt silikoonkattega tainarull, siis usun, et ka tema võiks sel puhul hea abimees olla.
6. Küpseta esmalt 10 minutit, seejärel tõsta plaat korraks välja ning lõika leivakestele vahejooned sisse, et neid hiljem hea kätte saada oleks.
7. Pane leivakesed uuesti 30 minutiks ahju.
8. Seejärel tuleks ahi kinni keerata ning kes soovib selliseid häid krõbisevaid ja kõvu leivakesi, peaks leivad umbes 12 tunniks soojasse ahju jätma.
Mina küpsetasin neid õhtul ning pärast 4o minutit ahjus olid nad veel üpriski pehmekesed (kuid ei lagunenud siiski laiali, kui näpu vahele võtta) ning ma eraldasin nad üksteisest, pöörasin teistpidi (põhi ülespoole) ning jätsingi ööseks ahju tšillima. Hommikuks olid nad kenasti kõvad ja krõbedad. Ja hästi head!
Nii et kes ise õiget leiba teha ei viitsi, võib vähemalt näkileibu valmistada proovida- neid on ju ka ülimugav kuskile väljasõidule minnes kaasa haarata. Sulajuust ning paar tomatitükikest peale ja voilaaa! Positiivne omadus on seegi, et nad säilivad üpriski pikka aega. Nii et igatpidi positiivsed tegelased.

Jätku leiba! Jälle!

Odrajahupuder banaani ja pähkliga

Mind isiklikult on tavaline helbepuder täiesti ära tüüdanud ning mõtlesin, et tahaks midagi teistsugust proovida ning kuna meie esivanemad tohutult palju odrajahuga möllasid, siis ostsin mina ka kotitäie odra täisterajahu ning otsustasin valmis keeta ühe toreda jahupudru!

Esimesel korral tegin seda lihtsalt soolaga ning lisasin hiljem veidi mett ja mustikaid, kuid täna hommikul otsustasin sisse hakkida banaani ning visata sekka ka mõned mandlid-maapähklid. Kuna sel juhul ei ole vaja mingit magusainet lisadagi. Banaan on ju niivõrd magus tegelane.

Igatahes peab tõdema, et odrajahupuder on TÄIEGA tore! Ja ma ei saa üldse aru, miks seda enam tänapäeval ei keedeta (odrajahust valmistatakse praegusel ajal põhiliselt karaskit, kui sedagi). Ta on selline hästi tore ja veniv ja...mina olen igatahes vaimustunud. Mul on vist uus lemmik-hommikupuder! :)

Enne retsepti peab ära mainima, et oleks kena, kui majapidamiseks leiduks selline vahva vidin nagu vispel, kuna jahu tuleb keevasse vette niimoodi puistada, et ta sinna tükiliselt ei jääks. Ta tuleks kohe hoogsalt laiali vispeldada. Esimesel korral sain selle ka lusikaga tehtud, kuid siiski jäid mõned tükid sisse (mis mind isiklikult küll vähimalgi määral ei häirinud, kuid kes perfektsust taga ajab..). Seega vispel on jahupudru korral väga hea abimees.

Aga lisan retsepti, millest kaks inimest kenasti söödud peaks saama.

Mida vaja läheb?

• 1,25 dl odra täisterajahu
• u 0,5 l vett
• 1 sl nisukliisid
• 1 sl jahvatatud linaseemneid või linajahu
• 1 banaan
• Peotäis pähkleid
• Soola

Viimased kaks komponenti võib muidugi endale meelepäraselt asendada- banaani mõne teise puuvilja või marjadega ning ka pähklite asemel oleks toredad nt rosinad. Samas võib lisandid üleüldse välja jätta. Kliisid ja linaseemneid lisasin muidugi sellepärast, et pudrule veelgi tervislikkust lisada!

Tegutse nii:
1. Pane vesi keema.
2. Sega jahu, kliid ning jahvatatud seemned omavahel.
3. Tükelda banaan pisikesteks tükikesteks.
4. Kui vesi on keema läinud, lisa hoogsalt vispeldades/segades vaikselt jahusegu.
5. Keera kuumust veidi madalamaks ning keeda putru pidevalt segades 5-10 minutit, kuni ta selline toredalt paks ja veniv on.
6. Poole keetmise peal lisa ka tükeldatud banaan ning pähklid.
7. Kata pudrupott kaanega ning lase tal mõni minut seal all seista. Senikaua võid nt kohvi valmis teha!
8. Tõsta puder kaussidesse/taldrikutele ning pista kohe lusikas sisse! Mina riputasin loomulikult peale ka kaneeli ja see oli ikka täiega nämm!

Odrajahupuder on tagasi! Jeee!

Peedikrõpsud

Kartulikrõpse ikka ei sööks ju! Ja peet on täiega tore. Ja magus. Ja punane! Ja hästi-hästi tervisesõbralik. Ja seest siiruviiruline.


Ainuke probleem on tema hästi õhukeseks viilutamisega. Mina suutsin seda üliterva noaga siiski teha (kuigi kõik viilud tulid siiski suhteliselt erineva paksusega), kuid siin tuleks kasuks mandoliinlõikur või mõni asjalik viilutaja, kuid selle hankimisega pean ma nüüd alles põhjalikumalt tegelema hakkama :)

Igatahes on peedikrõpsud ikka hullult toredad! Ja tekitavad sõltuvust- kui ühe võtad, siis võid niimoodi kohe mitu-mitu peeti sisse krõbistada. Tegelikult ka.

Aga mida vaja läheb?

• Peeti
• Vett
• Õli
  
• Soola
• Pipart
• Tšillipipart
• Küüslauku (ühe peedi kohta panin ühe küüne)
  
• Muid maitseaineid (hästi sobivad nt tüümian, rosmariin, basiilik jms)

Tegutse nii:
1. Pane ahi 250 kraadi juurde sooja.
2. Pese ja koori peet/peedid.
3. Lõika nii õhukesteks viiludeks, kui saad/oskad/tahad.
4. Purusta kaussi küüslauk, sega juurde maitseained, tilgake õli ning vett (mina panin kõike tunde järgi). Vett lihtsalt nii palju, et seda massi ilusti segada saaks ning hiljem sellega peete pintseldada või seguga katta oleks võimalik.
5. Pintselda peediviilud maitseaineseguga või tee hoopis nii, et kallad segu peetide peale ning segad suuremas kausis viile nii, et kõik maitsestatud saaksid.
6. Aseta viilud küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta umbes 45 minutit kuni üks tund ehk seni, kuni peediviilud kenasti krõbedaks on läinud (mina lasin nad isegi veidike kõrbema ning oli samuti täitsa vahva).
7. Vahepeal (umbes siis, kui nad on pool aega ahjus viibinud) tuleks peediviilud ka ümber pöörata.
8. Hakka kohe näksima!


Ma arvan, et samu krõpse annaks väga edukalt teha ka nt kaalikast. Need ei jääks muidugi nii kenad kui peedikad, kuid toredad ja ümmargused sellegipoolest. Porgandist saaks ka pisikesed nummid- nagu väiksed mündikesed. Ja muidugi võib kasutusele võtta ka vana hea kartuli- sel on tegemist poes müüdavate kartulikrõpsude tunduvalt-tunduvalt tervislikuma variandiga.
Ning kuna grillhooaeg on tuuli tiibadesse saamas, siis miks mitte neid hoopis õues grilli peal valmistada!

Mis siis muud, kui elagu kevad ja juurviljad!

Sõir

Pean kohe alguses ära mainima, et sõir tuli välja IMEHEA. Tõesti. Tõsiselt. Mina ja ema (Paulile meeldis ka!) olime ülimalt vaimustunud ning ei suutnud uskuda, et ta kohe nii JUUST tuli. Täiesti juust. Ja väga hea juust! Ja väga lihtsasti valmiv! Nii et kõik kohe poodi kohupiima ja piima järele! Mina hakkan seda küll nüüd edaspidigi valmistama. Sinna sisse saab ju igasugu toredaid lisandeid ka panna- küüslauku, ürte ja muud meelepärast.

Sõiraretsepte leidub internetis nii tohutult palju, et otsustasin midagi kokku kombineerida.

Haarasin poest:

• 600 g pakikohupiima (0,5% rasvasusega- mida väiksema rasvasisaldusega, seda juustusem tulema pidavat)
• 1 l piima
• 2 muna
• Köömneid (1-2 tl)
• 0,75-1 tl soola
• (3-4 küüslauguküünt- väga mõnus maitse!)
  

Teoorias läks vaja ka 50 g võid, kuid miskipärast ei õnnestunud mul seda kuidagi kohupiimamassi sisse kuumutada, seega valasin suurema osa temast lihtsalt ära. Mingi ebamääraselt väike hulk seda sinna sisse ilmselt ka jäi, kuid mitte väga palju. Seetõttu järgmisel korral ma võiga üldse tegelema ei hakkakski, kuna olen kohanud ka mitmeid just nimelt vanematest allikatest pärinevaid retsepte, kus võid üleüldse ei kasutatudki. Nii et milleks seda rasva sinna siis nii väga toppida, kui ta pealekauba sõirast osa võtta ka ei taha. Ei hakka mina kedagi sundima :)

Aga tegutse nii (abiks võta hea suur puulusikas!):
1. Sega kohupiimad kausis kokku.

2. Aja piim kuumaks (kuid ära keeda).
3. Lisa piimale kohupiimamass ning kuumuta tasasel tulel, kuni eraldub vadak (selline kollakas vedelik).
4. Nõruta kohupiimamassi sõelal, kuni vesi on sellest täiesti eraldunud. Võiks millegagi ka peale suruda, et vesi kenasti välja tuleks.

5. Pane mass uuesti potti (mina kasutasin sellist käepidemega pudrupotti) ning lisa sellele soolaga lahtiklopitud munad ning köömned. Kes tõesti soovib, võib üritada ka võid lisada. Nt ühe supilusikatäie. Või peaks seejuures kõige esimesena ära sulatama ning siis sellele kohupiimamassi lisama.
6. Kuumuta segu madalal tulel, kuni see läheb ühtlaseks. Kellele meeldib juustusem juust, võiks kauem kuumutada, kes soovib aga kohupiimasemat, vähem. Antud etapp oligi vast kõige tülikam, kuna alguses jäi mulje, et segu ei taha kuidagi "üheks" saada, kuid lõpuks ta seda siiski tegi ning moodustus tore juustupallike, mida sealt ilusti välja tõsta sai.
7. Pane juust mõnesse meelepärasesse anumasse jahtuma. Kuigi sõir on ka kohe soojalt maitstes ülimalt hea! Minul nt oli suuri raskusi selle külmemasse kohta viimisega, kuna ema ei suutnud selle "maitsmist" lõpetada :D


8. Juba mõned tunnikesed pärast seismist ja jahtumist saab juustu kenasti lõigata ning leivale asetada!
Lisamoodus
Kuna sõirategu oli täiesti uskumatult lihtne, teeksin järgmisel korral ehk veel lihtsamalt, nimelt avastasin ühest Maakodu numbrist samuti sõira retsepti ning siin ei oldud lisaks või ärajätmisele ka mitmekordse kuumutamisega vaeva nähtud. Lisaksin seega siia ka selle variandi.

1. Sega kohupiimad ühtlaseks massiks, lisades neile ka köömned, sool ning lahtiklopitud munad.
2. Aja piim keema ning lisa kohupiimasegule.
3. Kuumuta nõrgal tulel vaikselt segades, kuni eraldub vadak.
4. Maitske, vajadusel lisage maitseaineid.
5. Kurnake ning suruge massi lusikaga, et vadak eralduks, kuid ärge segage.
6. Asetage sõelal olevale sõirale raskus või mässige see riidesse ja pange vajutise alla.
7. Laske sõiral külmikus üleöö vajutise all seista.
8. Lõigake sobiva paksusega viiludeks ja laske hea maitsta!

Selle variandi puhul arvan ma aga, et viimased kolm etappi asendaksin lihtsalt juustumassi korraliku nõrutamisega sõelal (nagu ma esimese variandi puhulgi tegin), et kogu vedelik välja tuleks ning seejärel asetaksin samamoodi karbikesse ning paneksin külma. Ööpäevast vajutist ma küll väga tarvilikuks ei pea. Kuid kes soovib, võib muidugi vajutada nii palju, kui süda lustib :)

Sõir on igatahes kõige lahedam- selles pole mitte mingit kahtlust!

Kartuliomletipirukas

See omletipiruka retsept on jällegi pärit Anni Arro "Salatid, pirukad, suupisted" retseptikogust, kuid lisasin omalt poolt ka veidike koostisosi, et toredam ja värvilisem oleks :)
Aega läks küll umbes kolm korda kauem kui retseptis märgitud (15 minuti asemel umbes 45), kuid lõpptulemus oli hästi tore ja maisev ning till tõi ka olenemata õues valitsevast hirmsast kevadkülmusest ning vahelduva eduga sadavast vihmast suvetunde. Tore!

Omletipirukas on hea viis, kuidas kartulijääke ära kasutada ning valmib samuti vähese vaevaga. Sisse sobiks väga kenasti ka kala- või singitükikesed.

Vaja läheb:

• 5 keedukartulit (keetsin koorega)
• 5 muna
• 1/2 klaasi piima
• 50 g riivjuustu (mina tükeldasin suitsujuustu, sest suitsujuust on täiega lahe!)
• Tilli, murulauku
• Soola
• Pipart

Omalt poolt veel:

• Šampinjone
• Paprikatükikesi

Tee nii:
1. Pane ahi 250 kraadi juurde sooja (retseptis oli mainitud küll 200 kraadi, kuid siis oleks pirukaga ilmselt veel kauem läinud).
2. Kui lisad šampinjone, hauta need pannil paprikatükikestega läbi.
3. Viiluta keedukartul ning lao õliga määritud ahjuvormi põhja.
4. Nende peale kalla pannil hautatud paprika ning seened koos hautamisvedelikuga.

5. Vispelda kokku munad, piim, juust, sool-pipar ning till.
6. Kalla munasegu kõige peale ning vorm ongi valmis ahju minema.
7. Küpseta seni, kuni ta pealt kergelt kuldseks tõmbub (ehk siis umbes 45 minutit).

8. Söö kohe soojalt koos värske tilli/rohelise sibula/murulaugu ning hapukurgiga!
Ketšup/tomatikaste sobib ka peale imehästi.

Till+muna+kartul= nämm

Tšokolat tšip cuukis ehk suuuuured šokolaaditükiküpsised

Teate ju küll neid suuri latakad, mida ameeriklased pidevalt nosivad. Proovisin ära! Meil ei anna neid küll konkreetselt chippidega teha, kuna mina ei ole neid siiamaani veel Eesti poelettidel kohanud, kuid väga edukalt saab ka lihtsalt noa abil šokolaaditahvlit purustada. Lisaks on meil ka valikuvabadus kasutada just sellist šokolaadi, mis kõige rohkem meeldib- tumedat, valget, pähklitükkidega, rosinatega jne jne.

Šokolaaditükiküpsised valmivad ülimalt lihtsalt ning kiirelt, igaüks saab hakkama. Taina võib ka varem valmis teha ning külmkappi toidukilesse mässida ning alles hiljem küpsetamise kallale asuda.

Mõistsin nüüd ka, miks nad ameeriklaste hulgas nii populaarsed on.
Tsiteerides ema: "Neid küpsiseid on täiesti mõttetu teha- nad süüakse nagunii kohe ära!"
Nii ta tõepoolest oligi- kohe, kui nad ahjust väljusid, haaras vanaema piimakruusi ning ema teetassi ja nad alustasid krõbistamist ning olid ülipositiivselt meelestatud. Õhtupoolikul ka veel jagasid viimseid küpsiseid: kes saab ühe, kes teise poole (kuna küpsis on niivõrd suur, et seda saab just väga kenasti sõbraga jagada). Nii vahva!

Antud küpsiseid oli kirjeldatud kui "Big, fat, chewy chocolate chip cookies" ning niivõrd chewyks pidi nad tegema üks lisatud munakollane. Ei oskagi täpsemalt kommenteerida, kas asi oli selles või milleski muus, kuid nad olid tõepoolest toredalt tšuuuuid :)

Antud kogusest saab u 26 hiigelküpsist
Vaja läheb:

• 5 dl nisujahu
• 1/2 tl küpsetuspulbrit
• 1/2 tl soola
• 170 g võid/margariini
• 2,5 dl pruuni suhkrut
• 1,25 dl valget suhkrut
• 1 tl vaniljeekstrakti (selle asemel võib lisada ka tilgakese piima ning valge suhkru hulka nt veidike vaniljesuhkrut panna)
• 1 muna
• 1 munakollane
• 200 g šokolaadi (originaalretsept nägi tegelikult ette 335 g chocolate chippe, nii et kes soovib, võib šokolaadi rohkem panna, kuid 200 g on ka täiesti piisav)
• Soovi korral võib lisada ka terveid või purustatud pähkleid

Tee nii:
1. Pane ahi 175 kraadi juurde sooja.
2. Kata plaat küpsetuspaberiga.
3. Lõika šokolaad noa abil tükikesteks. Mitte väga pisikesteks. Mida suuremad, seda uhkemad! Mina hakkisin selgi korral enda arvates üsna suured tükid, kuid järgmisel korral jätaksin veelgi suuremad, et nad efektsemad välja paistaksid.
4. Sega/sõelu kokku jahu, küpsetuspulber ja sool.
5. Teises kausis vahusta kokku toasoe või ning suhkrud (kes soovib, võib või hoopistükkis sulatada). Klopi sisse muna ja munakollane ning vaniljeekstrakt, sega läbi.
6. Lisa jahusegu ning sega tainast hoolikalt. Võid ka käed appi võtta.
7. Kalla hulka ka šokolaaditükikesed.
8. Võta tainast lusika või käe abil suuremat sorti "kämakad" ning aseta nad suurte vahedega (umbes 7-8 cm) ahjuplaadile. Neid ei pea eriti lamendama ega laiali ajama, kuna nad vajuvad ahjus ise kenasti ümmarguseks.

9. Küpseta seni, kuni küpsise servad hakkavad kergelt pruuniks tõmbuma. See võtab oma paarkümmend minutit. Küpsised ei pea üleni pruunistuma, eesmärgiks ongi nad välja võtta just siis, kui nad alles pruunistmise alguses on ning tunduvad veel veidi "mittevalmis", kuna siis jäävad nad seistes seest sellised natukene pehmemad ja hästi meeldivad.

10. Lase küpsistel mõni minut ahjuplaadil olla ning seejärel tõsta nad noa abil taldrikule või, kellel on, metallrestile jahtuma.
11. Kalla tass piima täis ning lase hea maitsta! :)

Pidin vanaema pildilesaamiseks peaaegu et vägivalla kasutusele võtma- vanainimesed on ikka ja alati täielikult veendunud, et kõik pildid neist jäävad koledad, hirmsad ja mida kõike veel- minu meelest on küll armas :)

Tšipp-tšipp hurrraa!

Porgandi-virsikutort

Martti tegi laupäeva hommikul "Head isus" porgandi-virsikutorti (õigemini originaalis peaks tegemist olema porgandi-aprikoositordiga, kuid ta ise kasutas samuti virsikuid ning ma leian, et erilist vahet tõepoolest ei ole) ning ema pidas seda niivõrd ahvatlevaks, et arvas kohe heaks isaga arutada: "Kuule, mis sa arvad, las Kata teeb meile homme selle tordi...".

Nad teavad küll, kui vaimustunud ma sellistest ideedest olen ning isa ei jõudnud veel midagi vastatagi, kui ma juba ise asja paika panin- muidugi teen ma tordi valmis- pole küsimustki. Kas või kohe! Nii et rõõmu jagus (ja jagub edaspidigi) kõigile- nii küpsetajale kui sööjatele.

Tort tuli väga vahva välja, kuigi ta oleks pidanud ahjus vast 5-10 minutit kauem aega veetma, kuna jäi keskkohast veidike nätske, kuid kõik sõid siiski suure rõõmuga.

Jahtunud tordile läheb peale želatiini ning kompotivedeliku tarretis, mis minul küll peaaegu et tervenisti kuhugi ära haihtus- koogi sisse ilmselgelt. Võib-olla sellepärast Martti siis ise, olles aru saanud, et seda želatiinikihti sinna lõpuks eriti palju järele ei jää, keetis vedelikku moosisuhkruga. Internetti riputatud retseptis oli aga välja käidud hoopiski seesama želatiiniga variant- nii et eks valige ise meelepärasem. Moosisuhkruga jääb tarretis ehk tarretiselisem.

Mida aga vaja läheb?

• 150 g võid
• 1 ½ dl suhkrut
• 2 muna
• 3 dl riivitud porgandit
• 2 tl peeneks hakitud ingverit (kasutasin jahvatatud ingverit)
  
• 1 dl piima või keefiri
• 3 ½ dl jahu
• 2 tl küpsetuspulbrit
• 800 g aprikoosi kompotti (katteks)
• kompotivedelik + 2 tl zelatiini (peale)

Kuidas tort valmib?
1. Vahusta suhkur ja või, lisa munad, seejärel riivitud porgand, ingver, piim ja jahu-küpsetuspulbri segu, sega kogu aeg.
2. Valmis mass vala lahtikäiva koogivormi põhja, lao peale aprikoosid ja küpseta ahjus 175°c juures alumisel riiulil umbes 1 tund (originaalretseptis 50 minutit- kuid, nagu eelpool mainitud, oli seda veidi vähe).

Mina lõikasin virsikud veel ka keskelt pooleks, et nad põhja ikka ilusti ära kataksid

3. Võta tort ahjust ning lase tal jahtuda. Tunnike või paar.

4. Sega kompotivedelik želatiiniga ning jäta veidikeseks paisuma.
5. Kuumuta segu pliidil seni, kuni želatiiniterakesed kadunud on ning mass on enam-vähem ühtlane.
6. Kalla tort želatiiniseguga üle ning aseta külma tarduma.

Tordi peale sobib hästi mõni kaste, nt vaniljekaste või Martti poolt välja käidud valge šokolaadi-jogurti kaste, milleks läheb vaja:

• 200 g valget šokolaadi
• 1 spl õli
• 4 dl jogurtit + 1 spl vaniljesuhkrut
• 2 spl suhkrut

Kuidas kaste valmib?
Murra šokolaad tükikesteks ning sulata veevannil, lisa õli ja sulata ühtlaseks, lisada segades jogurt ja vanilje ning suhkur ja serveeri koogiga.

Minu arvates sobib tort suurepäraselt ka täiesti tavalise jogurtiga (emale serveerisin ahjuõunajogurtiga ning talle meeldis). Igaüks saab valida endale meelepärase, torditüki sellega üle kallata ja kahvli/lusika sisse torgata. Jee!

Kõige paremat isu!

Karrine porgandi-apelsinisupp

Viimasel ajal on püreesupid ilmselgelt väga IN ning kuna minul siiani nendega suurem kokkupuude puudus, otsustasin, et see asi peab küll muutuma!
Valmistamiseks kasutasin loomulikult porgandeid, et mitte neid- minu suurimaid sõpru- alt vedada. Nimelt on mu kokkupuude nendega viimasel ajal lausa üle mõistuse suur. Võiks öelda, asi hakkab lausa kontrolli alt väljuma. Lisaks porgandeile võtsin appi ka apelsini. Ning muudki. Sellest lähemalt aga veidike hiljem.

Supp kukkus välja vägagi maitsev- ema oli ka täiesti vaimustunud ning ütles, et see muutis täielikult tema arvamust püreesuppidest (ta oli neisse enne üpriski skeptiliselt suhtunud) ning nõudis, et ma talle kindlasti selle retsepti jätaksin, et ta seda siin nädala sees omal käel ka valmistada saaks. Minu arvates oli supp ka hästi tore. Mõnusalt apelsinine ja porgandine, hästi karrine ning roheline sibul pluss leivakuubikud (minu enda leivast muidugi) sobisid peale täiesti suurepäraselt.

Mis supi sisse läheb?

• 500 g porgandeid
• 2 sibulat
• 2 küüslauguküünt
• Tsipake õli praadimiseks
• 1 tl karrit (mina sattusin eriliselt hoogu ning panin peaaegu supilusikatäie, kuid võiks veidike vähem panna)
• 0,5-1 tl jahvatatud ingverit
• Näpuotsatäis tšillit
• 1 sl sidrunimahla (kellel kodus sidrunit ei leidu, sellel ei tarvitse küll kohe sellepärast poodi tormata- usun, et ei juhtu midagi, kui mahl lisamata jääb)
  
• Liiter puljongit
• 1 apelsini koor ja sisu
• Pool karpi (terve karp 175 g) lõhe ja kreveti maitselist Merevaiku (kindlasti sobivad ka teised maitsed)
• Peale kuivatatud leivatükikesi ja rohelist sibulat. Ka till on tore! Eriti äsja peenralt nopitud. Mmm..
  

Supi valmistuskäik:
1. Riivi porgandid jämeda riiviga.
2. Haki sibul ja küüslauk pisemateks tükikesteks.
3. Riivi apelsinilt koor ning tükelda viljaliha (nt iga sektor kolmeks tükiks). Jälgi, et ühtki kivipoissi sisse ei jääks.
4. Pruunista sibulat, küüslauku ning riivitud porgandit suuremal pannil (kasutasin kõrge servaga kastmepanni).
5. Lisa karri, tsipake tšillit ning ingverit ja hauta veidike, et nende maitsed kenasti esile tuleksid.
6. Lisa ka tükeldatud apelsin ning selle riivitud koor.
7. Kalla kergelt läbihautatud segu suuremasse potti ning lisa liiter puljongit või vett ning paar puljongikuubikut (hästi peaks sobima kanamaitselised).
8. Lase segul kaane all vaikselt haududa. See peaks võtma umbkaudu pool tundi või veidike kauem.
9. Kui porgand on ilusti pehmeks haudunud, eemalda pott pliidilt ning püreesta segu.
10. Aseta pott uuesti pliidile, lase keema ning lisa lusikatäite kaupa sulajuust.
11. Kui segu on ilus ja ühtlane, eemalda pliidilt ning serveeri leivakrutoonikese ja rohelise sibulaga!

Kõik püreerima!

Röstitud lillkapsas

Röstisin täna lillkapsast!
Haarasin Maximast kaks nunnut väikest pead ning asusin tegutsema. Eelnevalt olen teda alati keetnud ning seejärel pannil kliide või riivleiva/saia seltsis wok-pannil pruunistanud, kuid seekordne variant oli palju parem! Ja ka möllamist tunduvalt vähem. Valmis pea märkamatult.

Röstitud lillkapsas oli lausa nii hea, et homme tuleb uuesti poodi kapsajahile minna.


Mida siis vaja läheb?

• Lillkapsast
• Oliiviõli (2-3 sl)
• Veidike sidrunimahla (see pole aga üldsegi kohustuslik)
• Küüslauguküüsi (mina panin 4 pisikest)
• Soola
• Pipart
• Muid maitseaineid (mina lisasin tšillipipart, tilli, küüslaugusoola ning persilladet)
• Soovi korral veidike riivjuustu

Ja kuidas toimida?
1. Pane ahi 250 kraadi juurde sooja ning kata plaat küpsetuspaberiga.
2. Pese ning vajadusel ka puhasta lillkapsas.
3. Haruta (lõika) ta pisemateks õisikuteks.
4. Sega kokku oliiviõli, sidrunimahl ja maitseained ning pressi hulka küüslauk.
5. Kalla õisikud oliiviõliseguga üle ning sega suuremas kausis ilusti läbi.
6. Vala kapsaõisikud ahjuplaadile ning küpseta umbes pool tundi, neid aeg-ajalt segades, et nad ikka igast küljest kenasti pruunistuda saaksid.
7. Võta ilusad röstunud lillkapsad ahjust välja ning riputa peale veidike riivjuustu.

Hakka kohe nosima! Nende juurde sobib väga hästi ka karrikaste lahjast majoneesist, maitsestamata jogurtist (hapukoorest), karrist ning veidikesest soolast. Kuid on superhead ka ilma mingi kastmeta. Nii soojalt kui külmalt.

Snickersikorvikesed

Soetasin endale eelmisel nädalal korvikesevormikesed (kus alles riimub!) ning otsustasin nad ka kohe sisse õnnistada ning minu korteris nädalavahetusel kunstküünepaigalduse ning šoppamise tõttu peatuvatele tegelastele midagi valmistada.

Kuna tean, et šokolaad neile mõlemale maitseb, siis see oli kindla peale minek. Tõin ühe korvikese (kuna ta on pannud mulle peale keelu teda kevadhooaja saabudes mitte väga tugevasti nuumata) ka koju emale ning tema arvas, et see on lausa imehea ning ei julgenud tükk aega pärast sellega maiustamist midagi suhu panna, kuna siis läheb see hea magusus suust ära. Nii et võib vist järeldada, et kukkusid täitsa hästi välja. Ka teisele kahele tegelasele meeldisid väga, nagu nad hiljem teada andsid.

Mõtlesin tükk aega, et millega ma need korvikesed siis ikka täidan. Kuna mul oli kodus veel veidike isetehtud maapähklivõid, läks see käiku, samuti leidis kasutust üks mahlaapelsin ning kaks Snickersibatooni (Rimis oli kaks 75-grammist ühe hinnaga- jee).

Esmalt tegin muretaina jahust, munast, võist ning paarist lusikatäiest vaniljesuhkrust. Kuna mul on vaid 6 korvikesevormi, küpsetasin kaks plaaditäit ning tainast jätkus mul 11 korvikesele. Ei mäletagi täpseid koguseid, kuid muretaina retsepti võib igalt poolt internetist ning kokaraamatutest hõlpsasti leida. Võib valmistada nii munaga kui munata.
Küpsetamisel tuleks korvikese sisse ka raskus panna, et nad kokku ei vajuks. Mina kasutasin selleks paberist muffinivormi, mille täitsin odrajahuga. Lõpu eel eemaldasin raskuse.
Olin väga positiivselt üllatunud sellest, kui hästi korvikesed vormist välja tulevad- ilma mingi vaevata! Eelnevalt võõpasin nad küll veidikese õliga üle, kuid järgmise pannitäie puhul ei olnud seda uuesti teha vajagi.

Täidiseks kasutasin (11 korvikest, kuid kui täidist ökonoomsemalt jagada, võib ka 12 korvikest ära täita):

• Ühte mahlaapelsini
• Riivitud apelsinikoort
• Veidike konjakit
• Isetehtud maapähklivõid
• Tilgakest piima
• Tuhksuhkrut
• 2x75 g Snickersit
• Kaunistuseks peenestatud röstitud maapähkleid

Kahjuks ei oska ma täpseid maapähklivõi ning tuhksuhkru koguseid öelda, kuna panin neid täiesti tunde ja silma järgi. Alati saab ju segu juurde teha! Mis puutub aga alumise kihi konjakiapelsinidesse- siis selle asemel võiks kasutada ka eelnevalt kokku keedetud apelsinisukaadi, karamelliseeritud apelsine või miks mitte ka kirsse/kirsimoosi.

Korvikese täidise jaoks tegutse nii:
1. Riivi apelsinikoor.
2. Eemalda apelsinilt järelejäänud koor (see valge osa) ning lõigu vili pisemateks tükkideks.
3. Vala tükkidele peale natuke konjakit ning jäta imbuma.
4. Sega maapähklivõi tuhksuhkru ning veidikese piima või muu vedelikuga (mina lisasin siia ka natuke konjakist apelsinimahla), kuni segu on saavutanud endale meeldiva konsistentsi.
5. Tükelda Snickersid ning pane pliidile plekkkaussi sulama. Aeg-ajalt sega ja vajuta lusikaga, et kõik kihid kenasti sulama hakkaks. Lisa ka tilgake piima ja/või apelsinidest välja imbunud mahla ning konjaki segu. Niimoodi jääb segu pärast hamba all natukene pehmemapoolsem ning keegi ei murra hammast.
6. Aseta iga korvikese põhja veidike konjakis leotunud apelsinitükikesi, selle peale tõsta maapähklivõisegu. Mina toimisin tegelikult veel nii, et panin apelsinid korvi põhja juba siis, kui neilt küpsemise ajal raskuse eemaldasin. Lasin neil natukene koos korvikesega küpseda. Kuid selleks ei ole vast otsest vajadust.
7. Keskendu nüüd šokolaadi sulatamisele, seda pidevalt liigutades ja segades. Keskmised kihid nõuavad veidi rohkem kannatust.
8. Kuigi šokolaad veel täielikult sulanud ei ole, võid juba alustada korvikeste täitmist. Lihtsalt tõsta lusikaga sulanud šokolaadimass maapähklivõi kihi peale.
9. Kui kõik korvikesed on šokolaadistatud, võib peale kaunistuseks riputada eelnevalt riivitud apelsinikoort ning maapähklitükikesi.
10. Aseta korvikesed jahedamapoolsesse paika tahkuma.

Ning hiljem löö julgesti hambad sisse :)