Minu suurim ülestunnistus ehk elu söömishäirega

Tere, minu nimi on Kata ja ma olen anoreksik. Olen. Olin. Ei teagi, aga tunnen, et söömishäirega on nii nagu alkoholismiga, et päris lahti ei saa sellest mitte kunagi. Isegi kui teistele tundub, et kõik on korras, tunnen ikka, kuidas keegi mu õlal istub ja aeg ajalt või päris tihti mulle kõrva sosistab, kuidas elama ja olema peaks, et tema, see õlal istuv tegelane, end hästi ja rahulolevalt tunneks.

Paljud märkasid, kuidas mõned aastad tagasi tõstis minus pead suur kirg toidutegemise vastu. Hakkasin peaaegu iga päev blogipostitusi tegema ja ega mul tol hetkel peas ka muud ei olnud, kui mõtted toidust, toidu valmistamisest ja söömisest.

See kõik algas umbes 4 aastat tagasi, kui olin otsustanud oma füüsilise poolega midagi ette võtta ja alustasin päeva pealt kaalulangetamise ja treenimisega (jooks, jõuharjutused). Varem ei olnud ma oma toitumisele erilist tähelepanu pööranud, sõin põhimõtteliselt kõike, mida tahtsin, kuigi ei olnud oma kehaga kunagi eriti rahul olnud ja võrdlesin end pidevalt teistega, kuna juba ammu oli selgeks saanud, et tänapäeva iluideaaliks olid ja on piitspeenikesed ja/või treenitud inimesed. Ma olin alati tahtnud skinny jeanse kanda ja suutsin end motiveerida selleni jõudma. Ma ei söönud mitu aastat peaagu mitte midagi magusat peale puuviljade, ei söönud ka liha ja üleüldiselt rasvaseid asju. Oma teekonna alguses jätsin oma menüüst välja absoluutselt kõik grammigi rasva sisaldavad toiduained. Ma hakkasin üle päeva jooksmas käima ja tegin iga päev hommikul ja õhtul kõhulihaseharjutusi. Mingil hetkel hakkasin üle päeva ka hantlitega oma käelihaseid treenima.

See kõik kandis vilja, ma hakkasin füüsiliselt parem välja nägema kui kunagi varem. Mul olid ilusad ja kõvad kõhulihased ja korralik biitseps ning ma kaalusin "tipphetkel" 22 kg vähem kui oli olnud mu kunagine suurim kaalunumber. Mu blogi sai populaarseks ja lähedastele ning sõpradele tundus, et kõik on justkui hästi. Ei, isegi mulle endale tundus, et kõik on hästi, kuidas ei saakski olla.

AGA. Ma ei olnud oma kehaga rahul isegi siis, kui olin alakaalus, ma tundnud rõõmu, armastust, õnnelikkust ega suutnud ühtki tegevust nautida, ma isoleerisin ennast oma sõpradest, rikkusin ära mõned väga olulised suhted, mu vererõhk muutus nii madalaks, et uimasus, õhupuudus ja pearinglus olid mu igapäevased kaaslased, mul kadus kolmeks aastaks ära menstruatsioon, mul oli kogu aeg VÄGA külm ja ma kartsin igasuguseid sotsiaalseid sündmusi, kuna need sisaldavad endas peaaegu alati söömist ning ma teadsin, et ei suuda enamikku teiste inimeste poolt tavaliseks ja igapäevaseks peetavaid toite süüa, kuna nad tekitasid minus tohutu hirmu paksuks minemise ja oma tavapäraste toitumisharjumuste hülgamise ees, et tihti lõpetasin WCs või põõsa all toitu välja oksendades. See polnud aga ainus, mis minus ärevust tekitas. Kui ma ei saanud süüa oma tavapärasel ajal (hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi vahel 4h ja nende vahel 2h tagant vahepala), tekkis minus väga suur ärevus, lausa paanika, kuna ma arvasin, et seetõttu juhtub kohe midagi halba, nt mu keha muutub KOHE. Suur paanika ja ärevus tabas mind ka siis, kui mingil põhjusel pidin ära jätma oma tavapärase treeningkorra. Ma ei suutnud mitte millelegi muule mõelda, kui sellele, et olen end alt vedanud ja nüüd lähen seetõttu kohe paksuks, kuna mu keha on harjunud üle päeva jooksmas käima. Jah, see hirm oli täiesti reaalne, kuigi tavainimesele tundub see ilmselt äärmiselt idiootne.

Lisaks eelnimetatule sai minust nende aastate jooksul täielik perfektsionist- nt pidid minu toas olema asjad TÄPSELT selle koha peal, kuhu nad pannud olin. Kui see muutus, sain nii vihaseks, et hakkasin asju loopima ja nutsin pool tundi järjest. Ka õppealastes saavutustes muutusin endaga väga karmiks, olles rahul vaid parimaga. Hirm ja ärevus olid minu igapäevasteks kaaslasteks, alati ja kogu aeg. Toit, trenn ja toidutegemine, sest ma pidin ju kuidagi oma mittesöömist kompenseerima- tehes süüa teistele, vaadates toidupilte. Ma tahtsin kogu aeg süüa, aga ma teadsin, et ei tohi. See oleks lubamatu. Ma EI TOHI kaalus juurde võtta. Sest kõik inimesed hoolivad vaid sellest, kuidas ma välja näen. See oli mu tõeline uskumus ja kahjuks ei ole ma sellest veel päriselt lahti saanud.

Ma ei ole paljudest söömishäirega seotud tunnetest ja arusaamadest veel lahti saanud ja ilmselt ei saa mitte kunagi. Söömishäire on mu elu mõjutanud suuremal määral kui miski muu, mis minuga senise elu jooksul juhtunud on. Õnneks sain ma mingil hetkel ise aru, et minuga ei ole kõik päris korras ja pöördusin psühhiaatri juurde, kes suunas mind edasi psühhoteraapiasse, kus käisin umbes aasta ja käin ka praegu vahelduva eduga. Õnneks olin ma motiveeritud paranemisele, kuna sain aru, et nii edasi elada ei saa, ja läksin kohe (kuigi see ei olnud kerge) terapeudi soovitustega kaasa, nt hakkasin kaalus vaikselt juurde võtma (5 kg) ja muutsin oma toiduvalikuid, hakates lubama endale ka veidi magusat ja proovides, mis juhtub, kui jätan vahel trenni vahele või söön midagi "lubamatut".

Minuga on lood palju paremad kui mõned aastad tagasi. PALJU paremad. Ma teen trenni, aga mitte nii tihti, sest ma ei ole seda tegevust kunagi VÄGA nautinud, ainult tunnet, mis tekib, kui trenn on tehtud. Süütunne trenni mittetegemise tõttu tekib ikka, aga mitte nii tihti ja nii tugevalt kui varem. Ma söön nüüd ka liha ja palju rohkem magusat kui varem. Üleüldiselt olen hakanud sööma kõike, mis ei ole rämpstoit, aga püüan olla ikka tervislik ja mitte kaalus juurde võtta, kuna see tekitab minus endiselt suurt paanikat ja kui ma end päris käest ära laseksin, siis läheksid asjad ilmselt päris hulluks. Ma väljutan endiselt aeg-ajalt toitu ja tunnen end süüdi, kui mõni päev eriti palju söön või magusaga liiale lähen, aga hetkel saan selle kõigega hakkama. Olen hakanud end sundima ka rohkem inimestega suhtlema ja tegema asju, mis võiksid mulle rõõmu pakkuda. Neid asju ei ole endiselt palju, olen tihti üsna kurb ja üksik, aga ma arvan ja loodan, et ühel päeval saab kõik ikka korda ja ma suudan olla rõõmus ilma pingutamata, nagu siis, kui olin veel terve. Kahjuks olin sunnitud lõpuks hakkama antidepressante võtma, kuna ma ei saanud oma depressioonist muude vahendite abil mitte kuidagi üle. Mitte et ma arvaks, et tabletid on imerohi, kindlasti mitte, eelkõige peaks tegelema oma mõtete muutmise ja enda armastama õppimisega, kuna rohtude mõju on lühiajaline. Kui aga endaga tegelema hakata, võib oma probleemidest lõplikult lahti saada. Ma usun seda, aga ma ei ole ennast rahuldava pikaajalise tulemuseni veel jõudnud.

Hoolimata sellest, et mu blogi oli vorm haige inimese eneseväljendusest, olen ma rõõmus, et see inimestele meeldis ja kes teab, võib-olla ühel päeval suudan seda jätkata lihtsalt sellepärast, et mulle meeldib süüa teha. Selles osas olen ma oma "kaaslasele" tänulik, kuna ma tõesti õppisin süüa tegema ja seda protsessi nautima. Veel tahan ma öelda, et inimesed, kes on samas olukorras, kus mina kunagi, palun otsige abi. Ma tean, et tundub, et sel hetkel muutuste tegemine on väga hirmutav, aga see ei ole pooltki nii hirmutav kui jääda sellesse "musta auk", milles söömishäirega inimene igapäevaselt elab.

Rõõmu ja armastust

Kata

Ingveriküpsised

Ingveriküpsised täidavad terve elamise imelise piparkoogilõhnaga. Nad on maitseltki väga piparkoogilikud ja sulavad suus!

Retsept on pärit siit. Tavalise nisujahu asemel kasutasin suures osas täisteranisujahu.
Antud kogusest valmib u 25 küpsist
Vaja läheb:

• 2,25 kl (280 g) nisujahu (suurem osa täistera, veidi ka tavalist)
• 2 tl jahvatatud ingverit
• 1 tl küpsetuspulbrit
• 1 tl kaneeli
• 0,5 tl jahvatatud nelki
• 0,25 tl soola
• (Jahvatatud kardemoni!)
• 165 g võid
• 1 kl (200 g) suhkrut
• 1 muna
• 60 ml mett/suhkrusiirupit
• 1 sl vett
• 2 sl suhkrut (mina kasutasin segu rafineerimata roo- ja vaniljesuhkrust)

Küpsised valmivad nii:

1. Vahusta toasoe või suhkruga.
2. Lisa muna, vesi ja mesi/siirup.
3. Ühenda omavahel jahu, ingver, kaneel, nelk, küpsetuspulber, sool (ja kardemon) ning ühenda kaks segu.
4. Tõsta tainas tunnikeseks külmkappi.
5. Vormi pallikesed, veereta suhkrus, aseta u 5 cm vahedega küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning vajuta veidi lamedamaks.
6. Küpseta eelkuumutatud 175-kraadises ahjus kümmekond minutit.
7. Lase küpsistel mõned minutid ahjuplaadil jahtuda ning tõsta taldrikule ja lase täielikult jahtuda. Nad lähevad seistes ka tunduvalt kõvemaks (aga ei murra hambaid, sulavad suus).

Päeval fotomodell, öösel sussiekspert :)

Pastaomlett

Täisterapasta tõttu on see omlett tavalisest veel toitvam. Kes soovib, võib paprika ja kõrvitsa asemel muid köögivilju kasutada (nt herned teevad omleti toredalt magusaks!), kuid sel kujul oli ta äärmiselt maitsev.

Vaja läheb:

• 1 kl täisterapastat
• 4-5 muna
• 0,5 dl vee-piimasegu
• 0,6 tl soola
• Pipart
• 1 väike paprika
• Mõned (suvi)kõrvitsatükid
• 3-4 paksemat singiviilu

Omlett valmib nii:

1. Keeda pasta soolaga maitsestatud vees peaaegu pehmeks.
2. Klopi munad vee-piimaseguga lahti, lisa sool, pipart, tükeldatud paprika, sink ja kõrvits ning veidi jahtunud pasta.
3. Kalla väiksesse rasvainega määritud vormi ning küpseta 225 kraadi juures seni, kuni munad on hüübinud ja omlett pealt kuldkollane.
4. Lase omletil mõnikümmend minutit või täielikult jahtuda ning asu sööma!

Serveeri toorsalati või mõne vahva hoidise seltsis ;)

Minu ema maksapasteet

Kuna ema polnud juba aastaid pasteeditegu harrastanud, siis nüüd, mil ta selle taaskord ette võttis, ei suuda mina lõpetada palumist tal seda üha uuesti ja uuesti valmistada. Mille poolest minu ema pasteet kõigi teiste emade pasteedist erineb? Esiteks - rohkelt porgandit!

Teiseks - tunduvalt vähem võid ja kolmandaks - mitte killukestki liha/pekki. Pasteet sulab suus, valmib imelihtsalt ning kõik söövad suurima rõõmuga!


Eriti hästi maitseb koduküpsetatud täisteraleival, millele on määritud kiht imelist õunasinepit ning kõige otsa laotud marineeritud kurgi viilud. Pasteet maitseb fantastiliselt ka porgandikaraski peal ning sobib suurepäraselt sibulamoosiga.

Vaja läheb:

• 700 g maksa
• 3 suurt porgandit
• 40 g võid + osa praadimiseks
• Veidi sidrunimahla
• Tsipake riivitud muskaati
• 2 tl soola (soovi korral veidi rohkem/vähem)
• Pipart

Pasteet valmib nii:
1. Tükelda maks.
2. Haki sibul ja lõika porgand ratasteks.
3. Viska kogu tükeldatud kraam pannile ning pruunista kiirelt võis või kookosõlis.
4. Lisa veidi vett ja hauta, kuni porgand on pehme (40-50 min). Lisa vahepeal vett.
5. Lase veidi jahtuda ning aja kõik ained läbi hakklihamasina.
6. Lisa või ning kuumuta massi veel korraks pliidil. Seni, kuni või sulab.
7. Lisa maitseained ning sidrunimahl.
8. Pista osa pasteeti soojalt nahka! Siis on ta minu arvates kõige-kõige maitsvam! Jahtunult säilita külmikus.

Sõltuvusttekitav kooslus!

Singi-juustu-paprikastritsel

Sellel tohutut vaimustust tekitanud küpsetisel ei ole küll tervislikkusega suurt midagi pistmist, aga ema oli juba ammu soolase stristli soovi avaldanud ning ma ei saanud seda ometi täitmata jätta.

Lõpptulemuseks oli see, et ahjusoe küpsetis kadus rätiku alt pea märkamatult. Isa sattus kohe eriti ekstaasi, käis kogu aeg, nuga pihus, stritslitükijahil.

Sõbra halvaastritsliga

Ega kogu aeg ka tervislikult saa. :)

Vaja läheb:

• 13 g pärmi
• 1 dl piima
• 1 sl suhkrut
• 0,25 tl soola
• 1/4 tl jahvatatud kardemoni
• 1,5-2 kl jahu (osa võib panna täistera)
• 50 g võid
• 1/2 lahtiklopitud muna (teine pool jääb pealt määrimiseks)

Täidis:

• 150-200 g riivjuustu
• 150 g sinki
• 0,5 suurt või 1 väike paprika
• (Ürdi)soola, pipart
• Veidi võid

Stritsel valmib nii:
1. Lase piim pliidil kergelt soojaks ning sulata selles või. Ära piima keema lase, ainult nii palju soojaks, et või seal sees sulama hakkaks. Seejärel võid piima pliidilt eemaldada ning võil senikaua sulada lasta, kui pärmiga tegeled.
2. Hõõru pärm suures kausis soola ja suhkruga vedelaks. Kasuta selleks suurt toredat puulusikat!
3. Lisa leige võipiim ning kardemon. Sega veidike.
4. Hakka osade kaupa jahu lisama. Võta sõtkumisel appi ka käed.
5. Vahepeal lisa ka lahtiklopitud toasoe muna.
6. Lisa jahu senikaua, kuni tainas kenasti käte küljest lahti tuleb.
7. Raputa taina pinnale veidike jahu ning jäta ta tunniks ajaks sooja kohta rätiku alla kerkima.
8. Täidise jaoks riivi juust, tükelda sink ja paprika.

9. Rulli tainas laual ristkülikuks, kata väikeste võitükikestega ning aseta keskele täidis. Raputa peale ka soola-pipart.

10. Lõika taina äärtesse sälgud ning tõista need keskele kokku.

11. Pintselda kringel pealt lahtiklopitud munaga ning aseta külma ahju. Keera kuumus 175 kraadi peale ning küpseta kringlit seni, kuni ta pealt kergelt pruunikas on. Selleks kulub u 40-45 min.

12. Võid sooja kringlit pealt kergelt võiga määrida. Lase küpsetisel natuke jahtuda ning asu sööma!

Lampsi esimene stritsidegustatsioon

Õunapirukas

Kodumaiseid õunu veel jätkub ning nad tahavad kohe kindlasti ühe pehme, lihtsa, maitsva ja tervisliku õunapiruka sisse saada!

Retsept on pärit raamatust "Frantsila talu köök".

Vaja läheb:

• 3 dl hapupiima
• 2 dl (pruuni) suhkrut
• 5 dl nisujahu (suurem osa täitstera)
• 100 g sulatatud võid
• 1 tl soodat
• Peale õunu (5-6 tk) ja kaneeli
• (Kardemoni)

Pirukas valmib nii:
1. Sega kõik ained omavahel ning kalla õhukese kihina võiga määritud ja küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.

2. Lao peale kooritud õunaviilud ja rohkelt kaneeli. Võid õunte vahele ka mõned võiviilud asetada.

3. Küpseta 200-kraadises ahjus u 25-35 min.

4. Lõika viiludeks ning lase hea maitsta!

Seemnetest, pähklitest ja rasvadest

Tervitus!

Tahaksin vabandada kõigi nende retseptide eest, kuhu olen lisanud röstitud-jahvatatud linaseemneid (jahvatada neid siiski tuleks!) või kus olen üleüldiselt seemneid ja pähkleid kuumutanud. Enam ma nii ei tee ja loodan, et teie ka mitte!

Miks? Aga sellepärast, et seemnetes ja pähklites olevad ülikasulikud asendamatutest rasvhapetest pungil rasvad ei kannata absoluutselt kuumutamist ning selle tulemusena muutuvad nad meile pigem kahjulikuks. Kuigi ma olen enda arvates juba pikka aega õlidest-rasvadest ning muust tervisliku toitumise juurde käivast üsna teadlik olnud, siis toitumisnõustaja õppe esimene osa pööras nii mõnegi arusaama pea peale ning see on ka mu blogimise üsna raskeks muutnud. Seepärast ka harvemad sissekanded...

Mina targa inimesena olen juba pikemat aega kõiki seemneid ja pähkleid röstinud, kuna, ei saa salata, et see protseduur annab neile palju mõnusama maitse, kuid headest rasvadest, mille saamise eesmärgil neid tarvitama peaks, ei jää sel juhul mitte midagi järele. Samuti ei tohiks neid ahjuküpsetiste hulka ega pinnale raputada. Teoorias võiks seemneid-pähkleid küll lühikest aega 100 kraadi juures kuumutada, kuid seda temperatuuri on üsna keeruline kontrollida ning ma kahtlen, kas see nende maitselegi väga midagi juurde annab.

Samuti ei tasuks siiski tarvitada rafineeritud õlisid (nagu suurem osa retsepte ette näeb), kuna igasuguse töötlemise käigus läheb paratamatult suurem osa häid aineid kaduma ning see, mis me neist õlidest saame, on väga minimaalne. Seega, kui praadida, siis kookosõli või puhta võiga! Salatitesse lähevad loomulikult kõikvõimalikud külmpressitud õlid. Peaasi, et neid ei kuumutata.

Kui keegi veel millegi kohta huvi tunneb, siis võin üritada aidata ja küsimustele vastata. Päris toitumisnõustamiseks ei ole ma küll veel kaugeltki mitte pädev, kuid ühe-teisega olen siiski kursis ning kavatsen edaspidigi oma uusi avastusi jagada.

Põhjalikumat lugemist rasvadest leidub siin.

Ilusat sügist!

K-K