Monday, March 29, 2010

Kapsa-porgandi-paprikasalat

Kõigile maitseb ju see täiesti tavaline värske vitamiinisalat, onju?! Eriti kevadel.
Milleks seda poest osta, kui võib hoopiski väga lihtsalt ise valmistada. Salatit võib korraga teha kohe hästi suure koguse, kuna külmkapis ei juhtu temaga midagi- kui, siis läheb ajapikku vaid paremaks! Paprikat ei pea lisama, kuid mina olen seda mõnel korral teinud ning paprikatükikesed sobivad porgandi ja kapsaga väga kenasti.

Ainuke veidi tüütu tegevus on kapsast ribade lõikumine- mina ei ole leidnud selleks paremat moodust kui juustunoa abil piki pooleks lõigatud pead temast ribade tõmbamine. Pool kööki ja lauda on pärast küll kapsaribakesi täis, kuid ongi vahva. Saab pärast lapi ja harjaga võimlemisharjutusi teha!

Salatiks läheb vaja:
  • Porgandit
  • Kapsast
  • Paprikat
  • Äädikat
  • Soola
  • Extra Virgin oliiviõli
  • Muid maitseaineid (tilli, rohelist sibulat, küüslaugupipart jms)
  • (Veiniäädikas annab samuti väga head maitset, nt küüslaugumaitseline)

Talita nii:

1. Tõmba kapsast
juustuoa abil õhukesed ribad. Lisa ribadele veidike soola ning mudi natuke käte vahel, et vedelik neist välja tuleks.
2. Lisa peenikeselt riivitud porgand ja pisikesed paprikatükikesed.

3. Lisa maitse järgi lusika abil äädikat. Pigem panna vähem kui rohkem! Juurde saab ju alati lisada, vähemaks võtmisega on aga juba raskem...
4. Nirista hulka veidike õli.
5. Lisa ka natuke suhkrut (hästi tsipake) ning ülejäänud maitseained.

6. Sega ilusti läbi ning vajuta salat tihedasti kokku ning aseta külma kohta. Mina tõstan tavaliselt kaanega suletavasse karpi ning panen külmkappi.

7. Lase salatil päev-paar seista, kuna siis on ta ilusti läbi imbunud ning maitsed paremini esile tulnud.


Söö prae kõrvale, pane võileiva peale või näksi niisama- tore ja tervislik!

Friday, March 26, 2010

Köögiviljapätsikesed

Kuna olen viimasel ajal suur köögiviljasõber ning nende niisama ahjus küpsetamine juba natuke liiga tavapäraseks muutus, otsustasin proovida hoopistükkis köögiviljakotlette. Nüüd olen neid juba lausa kolm korda teinud ning võiks öelda, et olen vist jälle ühe hirmsa-hirmsa sõltuvuse küüsi sattunud.
Nad on täiesti imemaitsvad! Mahlased ja magusad ja head. Ja ega nende tegemiseski midagi väga keerulist ei ole. Puhas lõbu! Pätsikesi võib muidugi teha just endale meelepäraste juurviljadega, kuid jagaksin siinkohal enda leiutatud retseptikest.

Antud kogusest sain kaks väiksemat plaaditäit kotlette.

Enne ahju sisenemist
Vaja läheb:
  • 1 suuremat sorti kaalikas
  • Umbes veerand suuremat kapsapead
  • 2 porgandijurakat
  • Üks keskmist sorti sibul
  • Küüslauguküüs
  • Veidike rohelist sibulat (ei ole kohustslik, kuid annab head maitset)
  • 1 muna
  • 2 sl nisukliisid
  • 2-3 sl täisterarukkihelbeid
  • (Kes soovib, võib kahe eelnimetatu asemel taina sidumiseks muidugi ka jahu kasutada- täisteranisu või -rukkijahu nt)
  • Soola
  • Pipart
  • Muid maitseaineid (sobivad nt küüslaugupipar, basiilik, till, pune, basiilik, tšilli)
  • Paneerimiseks täisterakaerahelbeid, - rukkihelbeid ja/või nisukliisid, sobib ka riivleib
Pätsikeste valmistuskäik:
1. Juurviljapoisid ja -tüdrukud tuleks koorida, tükikesteks lõigata ning ahjus pehmeks küpsetada. Kes soovib, võib muidugi ka potis hautada/keeta. Mina olen alati ahju pistnud. Fooliumi alla (lõpu eel tuleks foolium eemaldada ning neil veidike ka pruunistuda lasta). Vett peab ka muidugi alla valama. Ahjus veedavad nad ikka kenad paar-kolm tundi.
2.
Kui juurviljad on küpsenud/pehmed, lase neil jahtuda.
Kas või järgmise päevani.
3.
Vahepeal võiks sibula suuremateks tükikesteks hakkida, küüslaugu juurde pressida ning pannil pehmeks hautada või pruunistada. Mina lisasin alguses veidike oliiviõli ning seejärel hautasin sojakastmes, kuhu lisasin ka paprikapulbrit.

4.
Püreesta jahtunud juurviljad saumiksri abil (või blenderis/köögikombainis). Esimesel korral, kui saumikser minu majapidamisse veel tekkinud ei olnud, tampisin mina neid aga hoopistükkis pudrunuiaga. Jäid küll veidi suuremad tükid, kuid kotletid tulid sellegipoolest väga head.

5.
Lisa püreele muna, nisukliid, rukkihelbed, hakitud roheline sibul ja maitseained ning sega läbi. Võid jätta natukeseks seisma, et segu natuke taheneks ning hiljem paremini kokku jääks, kuid võib ka kohe helvestes veeretama hakata.

6. Pane ahi 200 kraadi juurde sooja.
7.
Kalla taldrikule meelepäraseid paneerimisaineid (nisukliisid, kaerahelbeid, riivleiba või rukkihelbeid). Võta kausist kätega juurviljasegu ning vormi endale meeldiva suurusega pätsike, veereta seda helvestes/kliides/riivleivas ning aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.

8.
Tee nii kõigi pätsikestega.

9.
Lükka kotletid ahju ning küpseta seni, kuni nad on kõvemaks (seest jäävad nad siiski väga meeldivalt pehmeks!) ning pealt pruunikaks läinud. Minu ahjus võttis see umbkaudu pool tundi. Vahepeal tuleks neid üks kord ümber pöörata.

10.
Tõsta pätsikesed ahjust välja ning asu kohe kahvliga kallale või söö hiljem jahtunult. Minule meeldivad nad kõige rohkem järgmisel (ja ülejärgmisel ja üle-ülejärgmisel...) päeval, kui nad täiesti külmad on.


Helbed, mille sees kotlette veeretatud on, lähevad ahjus mõnusalt krõbedaks! Enim meeldisid mulle need, mis kaerahelbeümbrises olid.
Süüa meeldib mulle neid kõige rohkem majoneesiga ja üldse ilma mingi lisandita, kuid kindlasti on nad head ka mõne kastme või maitsestamata jogurti/hapukoorega.
Sobivad hästi lihtsalt leiva peale või näpu vahelt näksimiseks (seetõttu on neid mugav ka nt piknikule või tööle/kooli kaasa võtta), samuti on ideaalsed prae kõrvale hammustamiseks. Pätsikesed säilivad külmkapis kenasti ja üpriski kaua. Kuigi nad on niivõrd head, et vaevalt, et neil seal üle paari päeva olla lastaksegi :)

Elagu juurviljad!

Thursday, March 25, 2010

LEIB

Küpsetasin möödunud nädalavahetusel ise leiba ning soovitaksin seda KÕIGILE! Näpunäiteid sain siit ning ema eelnevatest leivategude kogemustest. Tulemus on kõige ülimaitsvam! Ja seda imelist leivalõhna on toad veel mitu päeva täis! Proovige üks kord ning te ei taha enam kunagi poodi leiva järele joosta.
Räägitakse, et esimene leivategu võib alatihti ka aia taha minna, kuna juuretis ei ole veel piisavalt "võimas" ning võib esineda ka muid äpardusi, kuid sellest ei tasu end heidutada lasta. Harjutamine teeb ju meistriks, nagu me kõik teame! Leivameistriks!

Minul läks aga õnneks ja kõik sujus vägagi hästi. Kuigi võiks öelda, et see oli mul isegi teine kord leiba teha- esimene kord kasutasin veidi valet vormi (hästi pikka keeksivormi, mis siiamaani veel ühtki keeksi keskelt "valmis" küpsetanud ei ole ning ei teinud seda ta ka leivaga), nii et võiks vist tõepoolest öelda, et ka minu esimene leib läks veidike aia taha. Kuigi ta söödi siiski ära- maitse oli ülimalt hea ja nii vedel ta nüüd ka polnud, et käte vahelt välja oleks voolanud.

Selle korra leivast aga lähemalt. Esmalt hankisin muidugi täisterarukkijahu. Selleks tegin väikse külastuskäigu Tartu turuhoonesse, kust ühe kilo hinnaks on vaid 13 krooni. Soetasin kohe kaks kotitäit, et ikka vägev ja suur leib saaks!

Kõige tähtsam leivateo puhul on ilmselgelt juuretis.
Panin selle neljapäeva õhtul kodus pliidi juurde (kuna seal ju nagunii kogu aeg tuli all) hapnema.

Juuretise jaoks läheb vaja:

  • Paar kääru naturaalse juuretisega kääritatud rukkileiba
  • Hapupiima/keefiri/jogurtit (ühesõnaga midagi sellist, kus bakteripoiss sees)

Mina kasutasin kolme täisteraleiva viilu ning natukest Gefiluse vaarika-ananassi jogurtit (kuna keefirit mul tol hetkel kodus ei leidunud; järgmisel päeval aga lisasin juurde veidi A-hapupiima). Piimasaadust tuleks sinna peale kallata nii palju, et leib kenasti kaetud oleks. Leiva pudistasin pisemateks tükikesteks.
Kausi katsin toidukilega ning jätsingi ta järgmise päevani kenasti pliidi äärde käärima. Jah, seal peaks ta olema vähemalt 24 tundi. Kellel pliiti, radikat ega muud sooja paika ei leidu, võib kausi panna ka nt põrandaküttega ruumi põrandale.

Sellest kogusest valmib SUUR leib, kes soovib keeksivormi suurust pätsi, kasutagu poole väiksemaid koguseid!
Teisel päeval valasin juuretise suuremasse kaussi ning lisasin talle:

  • 1 liitri leiget vett ja
  • 5 dl rukkijahu
Pinnale raputasin veidike rukkijahu, katsin kausi rätikuga ning tõstsin uuesti pliidi juurde. Seekord peaks ta seal olema vähemalt 12 tundi.

Järgmise päeva pärastlõunal lisasin sellele körditaolisele massile:
  • 4-5 tl soola
  • 2 dl mett või rafineerimata roosuhkrut
  • Paar peotäit (röstitud) köömneid
  • 2 tl värskelt jahvatatud koriandrit (koriander annab imelist maitset!)
  • Jahvatatud-röstitud lina- ja kanepiseemneid
  • (3-4 dl rukkilinnasejahu- teeb leiva veel maitsvamaks ja tummisemaks!)
  • u 15 dl rukkijahu
Kes soovib, võib kerkimise edendamiseks natuke (kuni 50 g) pärmi lisada (vedelda ta soola ja väikese pruuni suhkru abil ning kalla taina hulka). Mina teen seda viimasel ajal alati, kuna ka leiva maitse on sel moel kuidagi parem. Samuti võib lisada rukkihelbeid või mingeid meelepäraseid seemnekesi.

Tainast tuleks segada alguses puulusikaga ning hiljem peaks käpad käiku laskma. Ta jääb küll väga hullusti käte külge, kuid sellest ei ole ju üldse suurt lugu. Leivatainast tulebki südamega segada! Tunneta teda! Sõtkumise võib lõpetada siis, kui tainas ei ole ei liiga vedel ega ka liiga tihke. Kui ta on liiga tihke, ei taha ta hästi kerkida, kui liiga vedel, on oht, et ta jääb keskelt tooreks.

Kui tainas kenasti läbi segatud on, tuleks esmalt väikese karbi sisse veidike juuretist võtta- järgmise leivaküpsetamise tarvis. Lihtsalt aseta ta karbikesega külmkappi.

Seejärel tuleks tainas kerkima panna. Tõsta ta rasvainega määritud (ja kliidega ülepuistatud) vormi, silu pealt märgade kätega ühtlaseks ning vajuta sõrmedega sisse augud, mille abil kerkmisprotsessi jälgida saab. Riputa üle vähese jahu ja soovi korral ka seemnetega ning kata rätikuga.

Tainas peaks olema piisavalt kerkinud siis, kui sisse vajutatud augud enam-vähem kinni paisunud on. Mina lasin tal peaaegu pool päeva kerkida (pärmiga taina puhul läheb selleks maksimaalselt 3-4 tundi), kuid augud ei olnud siiski veel päris kadunud. Sellest ei olegi aga väga lugu, kuna leib kerkib ahjus küpsedes veelgi. Seetõttu võiks ta panna lausa külma ahju, et ta seal koos ahju soojenemisega kerkima hakkaks.

Küpsetamine.
1. Leiba tuleks küpsetada nii, et kõigepalt keeratakse kuumuseks 250 kraadi.
2. Selle juures lastakse tal 15-20 minutit küpseda, seejärel alandatakse iga 10-15 minuti tagant kuumust 20 kraadi võrra.
3. Niimoodi tehakse, kuni on jõutud 180 kraadini. Sellel kuumusel küpsetatakse leib lõpuni.
4. Leiba tuleks küpsetamise ajal ka pintsli abil veega kasta (mina tegin seda umbes paarikümne minuti tagant- siis, kui kuumust alandasin).

PS! Kui valmistad pool kogust ehk küpsetad leiba keeksivormis, piisab sellest, kui asetad leiva külma ahju, keerad kuumuse 250 kraadini, poole tunni pärast alandad selle 200-ni ning küpsetad leiba veel 45 min, vahepeal veega pintseldades.

Kokku on leiva küpsemisaeg umbes poolteist tundi (poole koguse puhul tund ja veerand). Minul küpseski ta just nii kaua, kuid oleks võinud isegi tsipakene kauem hoida, kuna ta jäi keskelt veidi nätske. Maitset see aga ei mõjutanud ning mind ei häirinud see väike nätskus vähemalgi määral.


Väikesest pragunemisest ei tasu ka end hirmutada lasta! Las leib praguneb, kui talle meeldib. Hiljem vajub ta nagunii natuke tagasi ning sellest ei ole üldse mitte midagi hullu.


5. Kui leiva ahjust välja võtad, tuleks ta kohe katta märja rätikuga! (Lihtsalt teed kraani all märjaks ning väänad välja). Seda tuleks leiva peal hoida seni, kuni ta on ära auranud. Selleks läheb oma 10-15 minutit.
6. Kui enam auru ei tõuse, võta märg rätik ära ning asenda see kuivaga. Jäta leib selle alla jahtuma.



7.
Juba mõne aja pärast võidki leiva vormist välja kummutada ning ühe ilusa suure sooja ülimaitsva leivakääru lõigata! Ära ehmu, kui leib esialgu veidi soolane tundub- jahtudes see muutub.


8. Säilita leiba käterätikusse ning kilekotti mässituna- niimoodi seisab ta värske ja pehme.

Mina asetasin ta isegi külmkappi ning kui ta küpsetamisest on möödas pea nädal, on ta endiselt ülimaitsev!
Järgmisel korral ei pea enam juuretisega vaeva nägema- ta on ju nüüd külmkapis olemas! Saab leivaga juba palju lihtsamalt hakkama. Aga minu arvates on leivategu vaid puhas rõõm! Nii et kõik kohe leiba küpsetama! Ja ikka täielikult täisterajahust- nii on kõige õigem ja tervislikum!

Wednesday, March 24, 2010

Lubage esitleda: Mr Sool ja Mrs Pipar

Mõned nädalad tagasi, kui ema ja Pauliga Rakveres šoppamas käisime ning viimane parasjagu üht riidepoodi laastama läks, nagu ikka, astusime meie emaga sisse mööblipoodi, kus peale meie vist ühtki teist mööblihuvilist ei viibinudki. Seal, laudade-toolide-voodite-riiulite jms keskel, nagu välk maitseaineteanumate taevast aga, olid NEMAD!

Neid oli seal igasugu värve, aga minu silmale mõjub viimasel ajal (lisaks lammastele) üliägedalt (positiivses mõttes) just nimelt punane. Ma olin neist suhteliselt väga palju vaimustunud. Ema arvates olid nad samuti väga toredad. Aga kuna mul otseselt neid niiväga vaja ei läinud ning ega nad nüüd soola-pipratopsikeste kohta just väga odavad ka polnud (saja krooni kanti), siis ma neid esialgu ostma ei tormanud.

Kui me aga poes ringi peale olime teinud ning uuesti NENDE juurde tagasi jõudsime ning ma jällegi punamehikeste toredust imetlema jäin, tuli tore mööblipoe müüja, vanemas eas naisterahvas (kelle puhul olime emaga mõlemad kindlad, et olime teda kuskil varem kohanud, aga kus, seda ei suutnud välja mõelda) meie juurde ning pakkus välja (ilmselt seetõttu, et ta oli märganud minu ülevoolavat vaimustust nende suhtes; või hoopistükkis sellepärast, et keegi teine nende toreduste suhtes varem väga huvi ei olnud tundnud), et annab meile nad soodushinnaga.
Lisaks sellele arvas ta lahkelt, et võiksime ka värve vahetada- võtta nt ühe punase ja teise valge, ühe sinise ja teise kollase soola-pipramehikese. Seda ma aga ei soovinud, kuna kuidas ma saaksin KAHTE PUNAST teineteisest lahutada...See oleks ju kõige julmem tegu üldse.

Aga, nagu arvata võibki, ei saanud ma sellisest lahkest pakkumisest kuidagi kõrvale põigelda ning tõin nad siis lõpuks ikkagi enda juurde koju! Sain lausa mitukümmend krooni odavamalt. Nii vahva, et mõnes kohas nii toredaid müüjaid leidub! Nüüd nad kenasti tšillivad ja hängivad kahekesi köögis mu maasikakirju lauakatte peal ning pidulikumal puhul tulevad ka suurema toa laua peale külalisi lõbustama. Sellised vahvad tegelased on mul! :)

Tuesday, March 23, 2010

No midagi nii armsat pole juba ammu kohanud :) Väike segaduses lambi.

Confused Lamb Cant Find Owner

Posted using ShareThis

Endal võiks ka kodus selline valge tegelane ringi joosta!

Mamma lemmik

Salat on pärit Anni Arro raamatust "Salatid, pirukad, suupisted". Ta kirjutas, et tegemist on tema ema lemmiksalatiga (sellest ka nimi), ta Annil alatasa valmistada palus, kuid ühel päeval õppis ka ise salati valmistamise selgeks ning nüüd teeb ta seda täitsa iseseisvalt.


Meie oleme seda kodus nüüd juba vist lausa kümneid kordi teinud ning tegemist on minu ja ema vaieldamatu lemmiksalatiga! Kilu paneme alati kordi rohkem kui retseptis antud, kastet aga teeme jälle tunduvalt vähem, kuna meile meeldib, kui komponendid küll mõnusalt kastmesed on, kuid selles nii meeletult ei uju.


Valmistame seda alati suure kausitäie, kuid miskipärast saab see kausitäis alati kuidagi ülimärkamatult ka tühjaks. Mamma lemmik on ka meie lemmik- kõige parem salat üldse! Eriliselt hea on ta veel järgmisel päeval, kui koostisosad veelgi enam kastmest läbi imbunud on. Imeline!

Vaja läheb:

  • 1 värske kurk
  • 1 hapukurk
  • 1 keedetud muna
  • 1 sl kappareid
  • 3-4 vürtsikilufileed
  • 2-3 värsket keedetud kartulit
  • 4-5 lehte jääsalatit
  • 5 sl oliiviõli
  • 2 sl valgeveiniäädikat
  • 1 sl mett
  • 1 tl sinepit
  • Tilli, peterselli, punet
Tegutse nii:

1. Esmalt võib valmis teha kastme, segades selleks kokku mee, oliiviõli, valgeveiniäädika, hakitud muna, kapparid, tilli, peterselli ja pune.

2. Lisa sellele tükeldatud hapukurk, kilufileed, viilutatud värske kurk ja suurteks tükkideks lõigatud (mina olen kartuli umbes kuueks teinud) kartul.
3. Rebi hulka jääsalat ning sega läbi.
4. Anni soovitas serveerida koos musta rukkileivaga, millele on peale määritud paksult taluvõid. Mina jätaksin paksu võikihi ära ning asendaksin nt sulajuustuga, kuid leivaga maitseb salat tõepoolest imeliselt.
5. Enne söömist võiks natuke seista ja imbuda lasta, siis on ka kaste komponentidele mõnusalt maitset andnud.


Pisike soovitustenurgake:
  • Kõik salatikomponendid olen ikka päris MÕNUSALT SUURTEKS tükkideks lõiganud (et ikka tunda oleks, et midagi head on hamba all!). Kartulid hakin umbes neljaks või kuueks (kuigi raamatus oleva pildi pealt tundus, et Anni oli lausa pooleks lõiganud), kurgist teen samuti päris suured kuubikud ning munagi võib päris julgelt neljaks kuni kuueks tükiks teha. Kilufileed olen lõiganud kas pooleks või, kui väiksemat sorti kilupoiss, siis isegi täitsa terveks jätnud.
  • Jääsalati asemel olen kasutanud ka väiksemaks hakitud hiina kapsast ning see ajab täielikult asja ära!
PS! Enne seda salatit ei olnud ma kunagi varem kapparitega kokku puutunud ning ei osanud neist mitte midagi arvata, kuid nad on ikka väga toredad! Kappareid võib julgelt isegi rohkem panna! Sellised meeldivalt hapukad pehmed pallikesed. Mmmmm...
Kes huvi tunneb, siis avastasin just, et Maximas on palju suurem purgike (kuid siiski üsna tilluke), kui mina muidu olen ostnud, ainult alla 14 krooni. Mina olen eelnevalt paar korda pisema umbes sama hinnaga soetanud.

Lemmik!

Monday, March 22, 2010

Näkileivarullid

Näkileivarullid on väga vahva suupiste, mida külalistele pakkuda või niisama sõprade seltsis või, miks mitte, omaette hängides, õppides või telekat vaadates näksida. Nende valmistamine ei ole samuti mingi raketiteadus ning rulle võib teha just sellise täidisega, mis endale kõige rohkem meeldib või mida just hetkel külmkapis leidub.

Ei arvanud, et nad nii populaarseks osutuvad, kuid nende kohta jagus ainult kiidusõnu ja ise olin ka väga meeldivalt üllatunud. Samuti oldi positiivselt meelestatud dipikastmest (mille allpool ka ära mainin)- rullid ja kaste sobisid omavahel täiesti ideaalselt!

Inspiratsiooni sain lausa mitmest kohast, nt Toidutarest, kuid võtsin jällegi ka oma fantaasianatukese appi. Seltsis segasem.

Kasutasin:

  • Vett immutamiseks (kuna arvan, et puljongiga jäänuks nad liialt soolased- leivatort andis mulle sellise õpetliku kogemuse)
  • Finn Crisp õhukesi näkileibu koriandriga (uus sort ja hästi-hästi maitsvad, koriandit on kohe väga palju tunda ning see on ülimalt vahva, sest koriander rokib sajaga)
  • Päikese sulatatud juustu suitsulihaga
  • Kanamaksapasteeti
  • Sinepit
  • Paprika- ja hapukurgilõigukesi
  • Tilli kaunistuseks

Tegutse nõndamoodi:

1. Kasta näkileivad korraks ükshaaval vette, nii et nad kenasti üleni märjad oleksid.

2. Lao nad virna.

3. Võta virnast ükshaaval näkileib, määri talle kõigepealt alla natuke sinepit ning seejärel meelepärane täidis. Tee nii kõigi leibadega.

4. Lao täidisega leivad kas kaanega suletavasse karpi (võid sama täidisega leivad ng vastamisi laduda, nii et täidis jääb keskele, sel moel saab ruumi kokku hoida ning on mugavam) või suurele taldrikule/kandikile toidukile alla. Kui nad aga kohe piisavalt pehmed on, ei pea neid muidugi külmikusse seisma panema. Mina aga tegin nii, kuna mõni jäärapäine näkileivake ei tahtnud mitte kohe nii kiiresti pehmeneda ning ma ei tahtnud neid ka meeletult vees ujutada, kuna siis oleksid nad arvatavasti liialt läbi vettinud.

5. Lase neil veidi aega (paarkümmend mitutit) külmkapis pehmeneda, et neid oleks hea rulli keerata.
6. Võta leivad külmast välja, keera rulli ning kinnita tikuga.

7. Pane uuesti tunniks-paariks külma tahenema/imbuma ning vahetult enne serveerimist võta välja, eemalda tikud, lõika rullid pooleks (kuna nad on muidu suhu pistmiseks liiga suured ning pooleks lõigatuna on neid ju ka visuaalselt rohkem- trikk) ning aseta kas lihtsalt
püstipidi
taldrikule/vaagnale või kinnita uuesti tikuga, asetades peale paprika- või kurgitükike, mis rulli sisuga väga kenasti kokku lähevad (paprika ja juust ning hapukurk ja pasteet). Paprikatükikeste abil saab rullidele ka sellise toreda laevukeste väljanägemise anda.
8. Juurde võid valmistada nt karrikastme maitsestamata jogurtist, lahjast majoneesist, karrist, veidikesest tšillist, tillist ning paprikapulbrist, kuna, nagu üleval mainitud, sobib see näkileivarullidega täiesti suurepäraselt.


Leib on endiselt kõige lahedam! Ja näkileib ei ole erand!
(Sõbrad pannkoogirullid ka pildile trüginud =))

Saturday, March 20, 2010

Lõhehakklihapätsike šampinjonide ja suitsujuustuga

Kes ei ole veel enda jaoks sellist toredat ja tervislikku kalasaadust nagu lõhehakkliha (müüakse nt Maximas külmutatud kujul) avastanud, siis võiks nüüd julguse kokku võtta ja proovida- sellest saab väga maitsvaid roogi valmistada!

Teda võib tavalise hakkliha asemel vormiroogades kasutada, suvel fooliumi sees kotletikestena grillida ning temast saab ahjus ka ülimahlaseid ja häid pikkpoisilaadseid pätsikesi valmistada. Samuti olen teda kasutanud paprikate täitmisel.
Jagaksin siinkohal aga retsepti, millisel kujul lõhehakkliha minu katsetustest siiamaani kõige paremini välja on kukkunud.

Selleks läheb vaja:
  • 1 pakk külmutatud lõhehakkliha (nad on enamasti nii 0,5 kg ümber)
  • 200 g värskeid šampinjone
  • Natuke suitsujuustu (või tavalist- kuidas kellelegi meeldib)
  • 1 sibul
  • 1 küüslauguküüs
  • Õli praadimiseks
  • 1 muna
  • Täisteranisu- või täisterarukkijahu (sobib ka tavaline nisujahu või nt riivsai/riivleib)
  • (Nisukliisid)
  • Soola
  • Pipart
  • Tilli
  • Muid meelepäraseid maitseaineid (nt sidrunipipart, basiilikut, paprikapulbrit)

Toimi niimoodi:
1. Võta lõhehakkliha eelmisel õhtul sulama.
2. Pese šampinjonid ning haki seibideks.
3. Haki sibul ja küüslauk.
4. Hauta seeni, sibulat ning küüslauku pannil (kõige paremini sobib wok-pann) 5-10 minutit- alguses tsipakeses õlis ning paari minuti pärast lisa natuke vett ja lase komponentidel seal veidi aega haududa. Võid lisada ka maitseaineid. Nt paprikapulber sobib imehästi.
5. Haki juust väiksemat sorti kuubikuteks.
6. Kalla sulanud lõhehakkliha kaussi, löö sinna juurde üks muna, lisa supilusikatäis nisukliisid ning paar supilusikatäit jahu, et tainas kenasti seotud saaks. Kliid ei ole kohustuslikud (kuid lisavad toidule veelgi tervislikkust), võib kasutada ka ainult jahu või, nagu eelpool mainitud, riivleiba või -saia.
7. Lisa ka maitseained ja pannil hautatud seened, sibul-küüslauk ning sega kõik omavahel läbi.
8. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga ning tõsta lusikaga (kuna segu on siiski liiga vedel, et seda käte abil vormida) sinna peale väikesed või suuremad pätsikesed. Kui soovid, siis moodusta aga hoopis üks suuremat sorti pikkpoiss. Igatpidi tuleb hea!

9. Küpseta pätsikesi 200-kraadises ahjus 20-30 minutit ehk kuni nad hakkavad pealt kergelt pruunistuma.
10. Võta välja ning asu kohe kahvliga kallale! Pätsikesed sobivad hästi koos riisi või kartulitega, samuti juurviljadega. Peale võiks, kellele meeldib, määrida natuke sinepit ja ketšupit.

PS! Kes soovib, võib lisada ka väikesi paprikatükikesi, need peaksid pätsikestesse ülimalt kenasti sobima.
Katsetage julgelt! Valmib kiiresti, on odav, tervislik ning ülimaitsev!

Friday, March 19, 2010

Kõige parem peedivorm

Kui mingi toidu kohta võiks kasutada väljendit "meie pere lemmik", siis tuleks seda teha just nimelt antud vormi kohta! See peedivorm valmib väga lihtsalt, kiirelt ning on ülimaitsev!

Retsept on pärit ühest väga ammusest Oma Maitsest, kuid seda on väga kõvasti täiendatud, nii et esialgsest on alles jäänud ainult põhilised komponendid. Peet, porgand, sibul, küüslauk ja juust. Ka hakkliha on asendunud tervislikumate lihaollustega :)

Antud kogusest saab ühe ilusa suure 24x36 vormi suuruse peediroa.

Vaja läheb:
  • 4-5 keskmist keedupeeti
  • 1 suurem sibul
  • 3 porgandit
  • 2-3 küüslauguküünt
  • 250 g šampinjone
  • Õli praadimiseks
  • Pruuni riisi (paneme tavaliselt ühe 125 g kotikese)
  • Riivjuustu
  • 2 muna
  • Piima
  • Pool grillkana (või suitsukana, grillkintsutükikesi, ka pannil pruunistatud lõhehakklihaga sobib suurepäraselt)
  • Maitseaineid (sool, pipar, basiilik jm meelepärast)
  • (Võib lisada ka kodujuustu)

Tegutse nii:
1. Keeda riis. Lase jahtuda.
2. Riivi porgand jämeda riiviga, haki sibul ning pressi küüslauk.
3. Pese ja tükelda šampinjonid.
4. Pane porgand, sibul, küüslauk ning seened vähese õliga pannile hauduma. Mõne minuti pärast lisa ka natuke vett ning lase neil senikaua haududa, kuni ülejäänud komponentidega tegeled.
5. Haki grillkana keskmise suurusega tükikesteks, riivi peet ja juust jämeda riiviga.
6. Määri vorm õrnalt rasvainega.
7. Klopi lahti kaks muna ning lisa neile veidike piima.
8. Sega riivitud peet, kana ning pannil hautatud tegelased suures kausis kokku. Lisa ka maitseained.
9. Kalla komponendid vormi ning silu pealt ühtlaseks. Kalla üle muna-piima seguga ning raputa peale riivjuustu. Mida rohkem, seda parem!
10. Kata fooliumiga ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes pool tundi, seejärel eemalda foolium ning lase vormil veel juustu pruunistumiseni ahjus olla.
11. Tõsta ta välja, aseta keset lauda, kutsu külalised/pereliikmed kokku ning nautige! Kõrvale sobib imehästi toorsalat või hapukurk. Samuti tasub peale määrida sinepit ning veidike ketšupit. Imeline!

PS! Vorm on ka järgmisel päeval uuesti (ahjus, mitte mikrolaineahjus!) soojendatuna ülimaitsev!

Mmmmm...

Thursday, March 18, 2010

Toorjuustutäidisega šampinjonid

Valmistasin elus teist korda täidetud šampinjone. Esimesel korral proovisin niisama, täites paar seent väikse tomati ja juustuga, kuid sel korral võtsin asja veidi tõsisemalt ette ning ja nad osutusid õhtu naelaks. Kõik tundsid huvi, et millega ma neid ikka täitsin ning isa ei suutnud ära imestada, et miks ma küll neid varem kodus teinud ei ole.
Maximast saab väga ilusaid suuri ja värskeid šampinjone lahtiselt osta, seega saab just need seened hankida, mis endale kõige enam sümpatiseerivad :)

Mina valisin sealt 15 suuremat sorti seenepoissi ning nad kaalusid kokku umbkaudu 0,5 kg. Täidise tegin söömisele eelneval päeval valmis. Seetõttu eemaldasin seentelt ka jalad ning panin pestud jalutud šampinjonid ööseks külmkappi, kus nad väga ilusti säilisid ning olid ka järgmisel päeval täiesti värsked ja heas vormis.

Mida aga vaja läheb?
  • 0,5 kg šampinjone
  • 1 sibul
  • 2 küüslauguküünt
  • Tilgake õli
  • 2-3 sl riivleiba (mina kasutasin isetehtut- täisteraleivast)
  • Pool tükeldatud tomatit
  • 0,5 tl sinepit (kasutasin täistera dijoni)
  • 2-3 sl toorjuustu
  • Tsipake riivjuustu
  • Natuke krabiliha (kasutasin Vici lumekrabipulka)
  • Tilli
  • Soola
  • Pipart
  • Tšillipipart

Kuidas toimida?
1. Pese seened ning eemalda neilt ettevaatlikuld jalad.

2. Haki seenejalad ning sibul pisikesteks tükkideks. Pressi või haki küüslauk.
3. Hauta sibulat, küüslauku ning seenejalgu pannil väheses õlis u 10 minutit.

4. Kalla segu pannilt kaussi ning sega kohe toorjuustu, riivjuustu, sinepi, tomati, riivleiva, tükeldatud krabiliha ning maitseainetega.

5. Hoia segu täitmiseni külmas või kui kasutad kohe, täida seened lusika abil seguga ning küpseta 200-kraadises ahjus 10-15 minutit. Kes soovib, võib peale veel riivjuustu raputada.

6. Serveeri soojalt või külmalt ning lase hea maitsta!

PS! Kes soovib tihedat pasta moodi täidist, võib täidiseained saumiksri abil püreerida. Samuti võib krabiliha rohkem lisada ning tomati hoopiski välja jätta. Krabi pidavat seente sisse ülimalt sobima. Kindlasti võiks lisada ka rohelist sibulat!

Seened tulid igatahes ülimalt mahlased ja täidis oli hästi hea kreemjas. Suurepärane seltskondlik näks! Sobivad suurepäraselt ka nt salati või prae kõrvale. Šampinjonid on ikka täiega toredad tegelased!

Wednesday, March 17, 2010

Kondenspiim ja iiris

Leidsin netis kolades lausa mitmest kohast isekeedetud kondenspiima retsepti ning kuna mul seda toredat piimakest ka sidrunitordi valmistamiseks vaja läks, mõtlesin, et miks mitte- keedame valmis!

Ema oli küll üsna skeptiline, kuna tema olevat kunagi ennemuistsetel aegadel (mitte et ta ma ta vanusele vihjaks..) seda rõõsast koorest keetnud (aga et piimast...uskumatu), muidu aga ikka ja alati, kui vaja läks, poest selle pisikese purgikese ostnud.

Iirisjas ülekeedetud kondenspiim

Ma suutsin aga kõik skeptilisusepoisikesed seljatada, kuna kui magus mass lõpuks valmis oli, oldi sellel kohe lusikatega kallal ning järgnesid kommentaarid "Mida me küll ilma Katata teeksime? Ostaksime poest 25-kroonise purgi kondenspiima ja..."

Paul arvas seepeale, et neil õnnestuks siis dieedipidamine! :D Arvamusi mitmesuguseid. Paar päeva hiljem sain Skaibis emaga rääkides lisaks teada, et mul on au seda kohe varsti uuesti keeta, kuna "Isa tahab, et sa kindlasti talle kondenspiima keedaks! Ütleb, et kohvi peal on see väga hea. Ei jahuta kohvi ära nagu piim ja maitse on ka parem."


Nüüdseks olen kondenspiima ja iirist juba lugematu arv kordi valmistanud ning leian, et tegemist on ühe odavaima ja sööjate poolt armastatuima massiga, mille kasutamisvõimalused on lõputud. Ta sobib küpsiste vahele, röstsaiale ja pannkoogile määrimiseks, korvikeste ja tuuletaskute täitmiseks, rullbiskviidi vahele jne jne jne.

Haara kapist või soeta poest:
  • Liiter piima
  • 300 g (3,6 dl) suhkrut
  • 1 tl vaniljesuhkrut

Antud kogusest valmib u 0,5 l kondespiima või iirist (viimast veidike vähem)

Kondespiim/iiris valmib nii:
1. Vala piim ja suhkrud suurde (paksupõhjalisse) potti.
Sega läbi.
2. Lase keema ning keeda keskmisel kuumusel aeg-ajalt segades umbes tunnike, kuni suhkrust ja piimast on saanud kondenspiim! Alguses ei pea teda isegi väga tihti liigutama, kuna suhkrune piim ei kipu eriti põhja minema. Lõpu eel, kui mass juba paksenenud on, sega aga suurema hoolega, kuna siis võib ta
küll veidi ülemeelikult käituda.
3. Eemalda pott tulelt siis, kui kondenspiim on natuke vedelam kui see, millisena poest ostetut kohanud olete, kuna ta läheb seistes tunduvalt paksemaks.

Kui soovid aga iiriselaadsed ülekeedetud kondenspiima, keeda julgelt edasi! Mida kauem keedad, seda karameljama massi saad. Umbes 1,5h peaks ta piisavalt iirisjas olema, et teda täitmiseks, määrimiseks või niisama söömiseks tarvitada.
4.
Vala mass purki ning lase jahtuda.

5. Peida külmkappi ning haara sealt, kui magusaisu peale tuleb või temast midagi valmistama asud.
:)

Järgmisel korral enne, kui käe kondenspiima järele sirutate, mõelge- ehk tasuks haarata hoopis kott piima ja natuke suhkrut ning veidike aega pliidi ees toimetamisele pühendada. Tuleb odavam ning ja saate suurema koguse kui poest ostetud väike purgike sisaldab!

Iirise-kohupiima tuuletaskud

Hõrk sidrunikreemitort

Otsustasin külaliste tuleku puhuks valmistada Nami-namist leitud sidrunitorti, mis seal väga positiivsete kommentaaride osaliseks saanud oli ning hästi hõrgutav ja samas ka ülilihtsasti valmistatav tundus! :P

Selleks puhuks küpsetasin ka ise valmis digestiivküpsised, samuti keetsin valmis kondenspiima.

Tort tuli tõepoolest üsna imeline, kõigile maitses!
Ainult põhi ei hoidnud miskipärast hästi kokku, seetõttu peaks võid veidi rohkem lisama kui retseptis antud. Ka mõni teine kommenteerija oli maininud, et tal esines see probleem.

Peale eelmainitu oli kõik viimase peal! Proovige ja te ei kahtse. Tordi mitu päeva varem valmis teha ning valmib ülilihtsalt ning-kiirelt!

Vaja läheb?
  • 100 g digestiivküpsiseid (kindlasti sobivad ka tavalised Kalev Ekstra küpsised või Selgad)
  • 50 g võid (soovitatavalt veidi rohkem)
  • 200 g väherasvast toorjuustu
  • 400 g suhkruga kondenspiima
  • 2 dl vahukoort
  • 2-3 sidrunit (panin poolteist sidrunit ja ühe suuremat sorti apelsini, kuna mõni eelnevatest kommenteerijatest arvas, et kolme sidruniga jäi tort natuke liiga lääge)
Torditegu:
1. Purusta küpsised tainarulli/pudrunuia abil või köögikombainis.
2. Riivi sidrunite koor ning pigista välja mahl.
3. Sulata pliidil või ning sega see küpsisepuruga.

4. Suru segu lahtikäiva tordivormi põhja ning tasanda ühtlaseks (nt 24 cm läbimõõduga, kuid mina kasutasin suuremat)

5. Hõõru toorjuust puulusikaga pehmeks.

6. Klopi juurde kondenspiim.

7. Vahusta koor ning lisa sellele kondenspiima-toorjuustu segu, sega ühtlaseks.

8. Lisa vahustamist jätkates sidrunite mahl ja koor.
9. Vala segu küpsisepõhjale ning sega pealt ühtlaseks.
10. Pane tort järgmise või ülejärgmise päevani külmkappi, kuna ta läheb seistes aina paremaks.

Paar päeva kannatust ja nämm-nämm!

Monday, March 15, 2010

Leivatort heeringa ja juustuga

Kuna ma ei ole saiaga sõber ning polnud veel kunagi elus ühtki võileivatorti valmis meisterdanud, siis otsustasin ta lõpuks ära proovida!

Valmistasin ta ainult leivast. Täisteraleivast ning mustast leivast. Leib on ju kõige lahedam! Tegin täielikult omaloomingut ja võiks öelda, et see looming kukkus täitsa toredasti välja. Tort jäi hästi hea ja mahlane.
Ainus asi, mida järgmisel korral teisiti teeksin, oleks see, et ma ei immutaks leibu puljongiga, vaid millegi mahedamaga- kas siis lihtsalt veega, lahjema puljongi või piimaga. Peale selle oli kõik superluks. Võin oma salajased komponendid avalikkuse ette ka tuua :)

Tordimaterjal:
  • 12 viilu musta leiba
  • 16 viilu täisteraleiba
I täidis (kaks kihti):
  • Karp suitsumaitselist heeringafileed
  • 4 keedumuna
  • Lahjat majoneesi
  • Veidi sinepit
  • Rohelist sibulat
II täidis (üks kiht):
  • Riivjuustu (paarsada grammi ehk, ma ei mõõtnud täpselt)
  • Ketšupit
  • 3-4 tomatit (tükeldatult)
  • Meelepäraseid maitseaineid

Kõige peale toorjuustu, majoneesi-hapukoore segu vmt. Mina kasutasin majoneesi-kohupiima segu ning toimis imehästi.
Kaunistuseks nt muna, tomatitükikesi, rohelist sibulat, riivjuustu või muid lemmiktoiduaineid.
Esmalt täidised:
1. Heeringas tükelda pisikesteks kuubikuteks, muna purusta kahvliga, haki sisse rohelist sibulat, lisa natuke sinepit ning majoneesi nii palju, et segu vahelemäärimiseks piisava konsistentsiga oleks. Soovi korral lisa maitseaineid.
2. Teises segu jaoks riivi juust, haki tomat pisikesteks kuubikuteks ning sega ketšupiga läbi. Jällegi tee täidis just nii vedel, et teda oleks hea tordi vahele määrida. Maitsesta lemmikvürtsidega.

Kuidas ehitada:

1. Lao esimeseks kihiks 6 viilu musta leiba, immuta meelepärase vedelikuga.

2. Tõsta kihi peale heeringasegu.
3. Lao peale teine leivakiht (seekord täisteraleib- 8 viilu) ning immuta see.

4. Selle peale tõsta juustusegu.

5. Kiht musta leiba, immuta.

6. Kiht heeringasegu.

7. Viimaseks kihiks on jällegi immutatud täisteraleib.

8. Kata pealt meelepäraste komponentidega.
9. Lase tordil öö külmas seista, et ta kenasti läbi imbuks ning maitsestuks. Aeg muudab tordi aina paremaks!


Ja veelkord- leib on lahe!
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...