LEIB

Küpsetasin möödunud nädalavahetusel ise leiba ning soovitaksin seda KÕIGILE! Näpunäiteid sain siit ning ema eelnevatest leivategude kogemustest. Tulemus on kõige ülimaitsvam! Ja seda imelist leivalõhna on toad veel mitu päeva täis! Proovige üks kord ning te ei taha enam kunagi poodi leiva järele joosta.
Räägitakse, et esimene leivategu võib alatihti ka aia taha minna, kuna juuretis ei ole veel piisavalt "võimas" ning võib esineda ka muid äpardusi, kuid sellest ei tasu end heidutada lasta. Harjutamine teeb ju meistriks, nagu me kõik teame! Leivameistriks!

Minul läks aga õnneks ja kõik sujus vägagi hästi. Kuigi võiks öelda, et see oli mul isegi teine kord leiba teha- esimene kord kasutasin veidi valet vormi (hästi pikka keeksivormi, mis siiamaani veel ühtki keeksi keskelt "valmis" küpsetanud ei ole ning ei teinud seda ta ka leivaga), nii et võiks vist tõepoolest öelda, et ka minu esimene leib läks veidike aia taha. Kuigi ta söödi siiski ära- maitse oli ülimalt hea ja nii vedel ta nüüd ka polnud, et käte vahelt välja oleks voolanud.

Selle korra leivast aga lähemalt. Esmalt hankisin muidugi täisterarukkijahu. Selleks tegin väikse külastuskäigu Tartu turuhoonesse, kust ühe kilo hinnaks on vaid 13 krooni. Soetasin kohe kaks kotitäit, et ikka vägev ja suur leib saaks!

Kõige tähtsam leivateo puhul on ilmselgelt juuretis.
Panin selle neljapäeva õhtul kodus pliidi juurde (kuna seal ju nagunii kogu aeg tuli all) hapnema.

Juuretise jaoks läheb vaja:

• Paar kääru naturaalse juuretisega kääritatud rukkileiba
• Hapupiima/keefiri/jogurtit (ühesõnaga midagi sellist, kus bakteripoiss sees)

Mina kasutasin kolme täisteraleiva viilu ning natukest Gefiluse vaarika-ananassi jogurtit (kuna keefirit mul tol hetkel kodus ei leidunud; järgmisel päeval aga lisasin juurde veidi A-hapupiima). Piimasaadust tuleks sinna peale kallata nii palju, et leib kenasti kaetud oleks. Leiva pudistasin pisemateks tükikesteks.
Kausi katsin toidukilega ning jätsingi ta järgmise päevani kenasti pliidi äärde käärima. Jah, seal peaks ta olema vähemalt 24 tundi. Kellel pliiti, radikat ega muud sooja paika ei leidu, võib kausi panna ka nt põrandaküttega ruumi põrandale.

Sellest kogusest valmib SUUR leib, kes soovib keeksivormi suurust pätsi, kasutagu poole väiksemaid koguseid!
Teisel päeval valasin juuretise suuremasse kaussi ning lisasin talle:

• 1 liitri leiget vett ja
• 5 dl rukkijahu

Pinnale raputasin veidike rukkijahu, katsin kausi rätikuga ning tõstsin uuesti pliidi juurde. Seekord peaks ta seal olema vähemalt 12 tundi.

Järgmise päeva pärastlõunal lisasin sellele körditaolisele massile:

• 4-5 tl soola
• 2 dl mett või rafineerimata roosuhkrut
  
• Paar peotäit (röstitud) köömneid
  
• 2 tl värskelt jahvatatud koriandrit (koriander annab imelist maitset!)
• Jahvatatud-röstitud lina- ja kanepiseemneid
• (3-4 dl rukkilinnasejahu- teeb leiva veel maitsvamaks ja tummisemaks!)
  
• u 15 dl rukkijahu

Kes soovib, võib kerkimise edendamiseks natuke (kuni 50 g) pärmi lisada (vedelda ta soola ja väikese pruuni suhkru abil ning kalla taina hulka). Mina teen seda viimasel ajal alati, kuna ka leiva maitse on sel moel kuidagi parem. Samuti võib lisada rukkihelbeid või mingeid meelepäraseid seemnekesi.

Tainast tuleks segada alguses puulusikaga ning hiljem peaks käpad käiku laskma. Ta jääb küll väga hullusti käte külge, kuid sellest ei ole ju üldse suurt lugu. Leivatainast tulebki südamega segada! Tunneta teda! Sõtkumise võib lõpetada siis, kui tainas ei ole ei liiga vedel ega ka liiga tihke. Kui ta on liiga tihke, ei taha ta hästi kerkida, kui liiga vedel, on oht, et ta jääb keskelt tooreks.

Kui tainas kenasti läbi segatud on, tuleks esmalt väikese karbi sisse veidike juuretist võtta- järgmise leivaküpsetamise tarvis. Lihtsalt aseta ta karbikesega külmkappi.

Seejärel tuleks tainas kerkima panna. Tõsta ta rasvainega määritud (ja kliidega ülepuistatud) vormi, silu pealt märgade kätega ühtlaseks ning vajuta sõrmedega sisse augud, mille abil kerkmisprotsessi jälgida saab. Riputa üle vähese jahu ja soovi korral ka seemnetega ning kata rätikuga.

Tainas peaks olema piisavalt kerkinud siis, kui sisse vajutatud augud enam-vähem kinni paisunud on. Mina lasin tal peaaegu pool päeva kerkida (pärmiga taina puhul läheb selleks maksimaalselt 3-4 tundi), kuid augud ei olnud siiski veel päris kadunud. Sellest ei olegi aga väga lugu, kuna leib kerkib ahjus küpsedes veelgi. Seetõttu võiks ta panna lausa külma ahju, et ta seal koos ahju soojenemisega kerkima hakkaks.

Küpsetamine.
1. Leiba tuleks küpsetada nii, et kõigepalt keeratakse kuumuseks 250 kraadi.
2. Selle juures lastakse tal 15-20 minutit küpseda, seejärel alandatakse iga 10-15 minuti tagant kuumust 20 kraadi võrra.
3. Niimoodi tehakse, kuni on jõutud 180 kraadini. Sellel kuumusel küpsetatakse leib lõpuni.
4. Leiba tuleks küpsetamise ajal ka pintsli abil veega kasta (mina tegin seda umbes paarikümne minuti tagant- siis, kui kuumust alandasin).

PS! Kui valmistad pool kogust ehk küpsetad leiba keeksivormis, piisab sellest, kui asetad leiva külma ahju, keerad kuumuse 250 kraadini, poole tunni pärast alandad selle 200-ni ning küpsetad leiba veel 45 min, vahepeal veega pintseldades.

Kokku on leiva küpsemisaeg umbes poolteist tundi (poole koguse puhul tund ja veerand). Minul küpseski ta just nii kaua, kuid oleks võinud isegi tsipakene kauem hoida, kuna ta jäi keskelt veidi nätske. Maitset see aga ei mõjutanud ning mind ei häirinud see väike nätskus vähemalgi määral.

Väikesest pragunemisest ei tasu ka end hirmutada lasta! Las leib praguneb, kui talle meeldib. Hiljem vajub ta nagunii natuke tagasi ning sellest ei ole üldse mitte midagi hullu.

5. Kui leiva ahjust välja võtad, tuleks ta kohe katta märja rätikuga! (Lihtsalt teed kraani all märjaks ning väänad välja). Seda tuleks leiva peal hoida seni, kuni ta on ära auranud. Selleks läheb oma 10-15 minutit.
6. Kui enam auru ei tõuse, võta märg rätik ära ning asenda see kuivaga. Jäta leib selle alla jahtuma.


7. Juba mõne aja pärast võidki leiva vormist välja kummutada ning ühe ilusa suure sooja ülimaitsva leivakääru lõigata! Ära ehmu, kui leib esialgu veidi soolane tundub- jahtudes see muutub.

8. Säilita leiba käterätikusse ning kilekotti mässituna- niimoodi seisab ta värske ja pehme.

Mina asetasin ta isegi külmkappi ning kui ta küpsetamisest on möödas pea nädal, on ta endiselt ülimaitsev!

Järgmisel korral ei pea enam juuretisega vaeva nägema- ta on ju nüüd külmkapis olemas! Saab leivaga juba palju lihtsamalt hakkama. Aga minu arvates on leivategu vaid puhas rõõm! Nii et kõik kohe leiba küpsetama! Ja ikka täielikult täisterajahust- nii on kõige õigem ja tervislikum!