Hauska tutustua

Kodu. Punane ja lambarohke.






























Bella. Diisli ja Violeta ema. Triibuline, puhas, hästi uudishimulik ja lapsik. Kõigi külakõutside silmarõõm.


Diisel. Väga-väga jurakas isakass. Aga positiivses mõttes. Mõnusalt suur. Nagu üks õige kõuts olema peab! Bella otsustas ta ühel päeval lihtsalt hammastega turjast kinni hoides meie köögivaibale tassida. Nii temast mõned aastad tagasi meie uus pereliige saigi. Hetkel kannatab ta Turbo poolt korraldatava koduvägivalla all ning olenemata faktist, et ta on Turbost umbes kaks korda suurem, ei osuta ta miskipärast vastupanu, vaid kannatab vapralt välja kõik käpahoobid, mida terroristist siiamkass tema pihta jagab. Diisel on tore ja rahulik.




Turbo, parempoolne, on kõige kohutavam elukas, keda üldse ette kujutada võib. Tõsiselt ka. Ta KARJUB hommikust õhtuni täiest kõrist ning seda kõike täiesti ilma põhjuseta. Karjub õues, karjub toas, karjub ülemisel korrusel, karjub alumisel korrusel, karjub istudes, karjub joostes, karjub...karjub, karjub. Te peaks seda oma kõrvaga kuulma! See on ko hu tav! Lisaks ründab ta, nagu eelpool mainitud, pidevalt Diislit ning arvab, et on väga tore mööblit, tekke, patju ja kõike muud märgistada. Jah, oleks see vaid lihtsalt märgistamine, aga kuidas see KÕIK HAISEB! Jube. Jube. Jube elukas. Lisaks sellele ei pese ta end! Paar korda keelega üle käpa laskmine on tema jaoks ilmselt juba liigne puhtusehoidmine. Ühesõnaga hindab ta tohutult räpasust! Siinkohal oleks sobilik küsida, ega keegi ei soovi juhuslikult endale hästi toredat ja armsat, hästi vaikset ja tagasihoidlikku siiamikassi? Andke julgelt teada!

Vasakpoolne karvapall, Violeta, on meie kaslastest kõige noorem. Bella tütar. Nii poole aastane ehk. Tal on kõrvade otsas väiksed toredad tutikesed! Mistõttu on ta oma nime saanud meie keskkooli ajalooõpetaja järgi, kelle perekonnanimeks oli just nimelt see kaslane, kellel samuti kõrvakeste otsas taolised tutid asetsevad. Violeta on täiesti hüperaktiivne, jookseb kogu aeg ringi, hüppab ja kargab, käib läbi kõik kapipealsed ja -alused, närib läbi kõrvaklappide juhtmed, armastab rünnata võimlemismatti ning hommikul koos minuga kätekõverdusi ja kõhulihaseharjutusi teha, samuti arvab ta aeg-ajalt, et on koer, leides põrandalt hõbepaberikuulikese ning tuues selle hammaste vahel mõne pereliikme juurde, oodates, et see kuhugi poole visatakse ning siis kihutab sellele järele, et kogu tegevust jälle otsast alata. Samuti on ta alatihti ka orav, ronides mööda vannitoa ust või seina üles. Veel mõned kuud tagasi, kui ta pisem oli, esinesid tal aeg-ajalt ka krambihood, kuid me kõik loodame, et, kuna neid juba ammu olnud ei ole, on ta neist kas välja kasvanud või olid need üleüldse ajutine nähtus. Violeta on hästi tore ja armas! Ja issile meeldib ta ka üle kõige. Ta pole ühegi kassolevuse vastu niisugust sümpaatiat üles näidanud. Nad ärkavad ja söövad hommikuti koos ning issi on kassi ilmselgelt ka ära hellitanud, kuna viimane arvab, et nt söögilaud on just see koht, kus ta pidevalt elutsema ja patseerima peaks.















Ei pea just geenius olema, et ära arvata, kelleks Violetsik tulevikus saada tahab! Edaspidi ballikleitide õmblemise pärast seega muretsema ei pea. Jess!















Sekka ka väike sõbralik ühispilt, kust võib väga selgelt näha, kui sarnased õde ja vend olla võivad! (Pildil Bella- ema, Turbo- noor ja valge, Diisel- Violeta nüüdseks juba suur ja võimas vend)

Robi- suur ja võimas sajakilone koerolend, kes lapsena (10 aastat tagasi) rahvaloendaja näppu oma hammastega tervitas. Samuti on ka minu käpa peal igavesed hambajäljed korrast, mil ta mind pimedas ära ei tundnud. Ka isa sai paar nädalakest tagasi külmapühade tipphetkel Robi hambaid tundma, kuna hirmus ja vägivaldne külmapoiss otsustas koera lihtsalt poole magamise pealt maa külge kinni jäätada ning teda tuli keset ööd päästma asuda (kui ta endast niutsumise abil märku oli andnud). See oli Robi jaoks ilmselgelt valus ning seetõttu ta oma kihvu tarvitada otsustaski. Pärast ta end muidugi sellepärast nii hästi ei tundnud, kuna isa on tema parim sõber. Nad leppisid aga kenasti ära. Robi on vägev valvur!

Krudi oli kõige toredam ja nunnum elukas üldse! Sain ta kunagi sünnipäeva puhul. Käisime täitsa ise autoga Pärnus järel. Ma olin siis ehk 13-14. Ta oli minuga siis ehk kuus aastat või natuke enam. Ja kogu selle aja oli ta hästi armas ja tore ja vahva. Talle maitses üle kõige mesi. Eriti meeldis talle seda minu näpu pealt näkitseda. Ta ei hammustanud kunagi, ainult nuffitses vaikselt näpu kallal, kui see läbi puurivõre sisse pista. See oli nii vahva. Ja ta tegi sellist väga ainulaadselt toredat häält. See oli nagu KRUDIn või midagi sellist. Kirjeldamatult armas. Ja ta püherdas alatasa liivas, nii et pool põrandat oli seda täis. Ja alati, kui mina ta puurist möödusin, tegi ta seal joostes rõõmuringe. Jah, meie sümpaatia oli vastastikune. Ei, ta ei olnud kogu aeg puuris, ma viisin teda aeg-ajalt ema-isa tuppa jooksma ka (kuna see on meie maja pea ainuke uksega ruum), see rõõmustas teda. Ma olen pea täielikult veendunud, et teist nii toredat loomakest ei saa lihtsalt olemas olla!
















Lõpetuseks lambad. Minu elukaaslased ja suurimad silmarõõmud. Neid on tegelikult kordades rohkem kui pildil ning neid tuleb ka pidevalt juurde. Tassid, taldrikud, padjapüürid, tekikotid, sokid, särgid, pildid, kujukesed. Pehmed ja kõvad, mustad, punased, sinised ja valged, suured ja väikesed- kõik on teretulnud! Ei ole üksi ükski lamps! Minu juures.