Siililugu

Tahaksin rääkida teile loo sellest, kuidas toidutegemine on otseselt seotud sellega, milliste armsate olevustega sa kokku juhtuda võid.


Nimelt eile, kui olin parasjagu aias ürdipeenart rüüstamas (et sealt tilli, tüümiani, peterselli ning basiilikut haarata), kuulsin, kuidas üks möödajalutanud naine ning tema kaks last meie aia kuuseheki taga pikemalt peatuma jäid ning isekeskis arutasid ja imestasid "kui armas TA on" ning kui nad seda juba mõni minut rõõmsalt rõhutanud olid, manitses ema lapsi siiski edasi liikuma ning TA rahulikult sinnapika jätma. Kuna meie kuusehekk on juba märkamatult üsnagi kõrgeks kasvanud, siis ma täpselt aga ei näinud, millist armsat olendit nad silmas pidasid.

Mõtlesin ja mõtlesin, kellest küll jutt käib. Arutasin tuppa tulles emaga asja ning seadsime kahtlusalusteks ühe meie kolmest kassist,

kes end ehk sinna aia taha päikese kätte magama on seadnud. Kuna me aga sada protsenti kindlad ei olnud ning meile oli juba enne tundunud, et mingi olend endale sinna kuuseheki sisse pesa ehitanud on (kuna sealt oli tihti mingit kummalist sahistamist kuulda ning ka kassid olid antud paiga vastu mitmel korral huvi üles näidanud), otsustas ema samal ajal, kui mina ürtide hakkimise kallale asusin, asja uurima minna.

Mõned minutid hiljem märkasin, kuidas ta aiast jooksujalu maja poole ruttas ning sain kohe telepaatiliselt pihta, et ta on sealt ilmselgelt midagi mittekassilikku, kuid siiski väga toredat ja armsat avastanud ning jooksin ka kohe õue, kust ema mulle juba hüüdis: "Kata, tule vaata sina ka, seal on siilipoeg!"


Ja tõepoolest- seal ta oligi! Ilmselgelt oli siiliema toidu järele või muid asjatoimetusi tegema läinud ning lapsed omapäi jätnud ning üks neist, väike uljaspea, oli otsustanud, et tema ei taha mitte rahulikult põõsa all istuda, kui väljas paistab soe päike ning ümberringi on ilus roheline muru. Tuleb ju minna seda kõike oma silmaga uudistama!

Tema, noor ja rumaluke, oli oma uudistamisega aga juba peaaegu sõiduteele välja jõudnud ning ma arvan, et selle territooriumi avastamiseks on ta veel küll liiga pisike. Seetõttu otsustasime ta kenasti kuuskede varju tagasi transportida ning kui ma ta õrnalt sinna tõstsin, leidsin sealtsamast pesast tema hoopis-hoopis sõnakuulelikuma venna või õe, kes nüüd ka üsna julgelt mulle otsa vaatas.


Kui te arvate, et sellega on lool lõpp, siis te küll eksite!

Mingit suurejoonelist puänti siit küll ei tule, kuid peab ära mainima, et ega see uljas siililaps veel alla ei andnud. Nimelt siis, kui hakkasime emaga juba samme toa poole seadma, vaatasime korraks tagasi ning seal ta TAASKORD oli! Sibas rohu sees ringi sama julgelt kui oma pesas ning seadis sammud jällegi sõidutee suunas. Sel korral leidsime aga, et kuna ta niiväga päikest võtta tahab, siis ta võib seda ju ometi teha- pessa me teda tagasi tõstma ei hakka- kuid las ta teeb seda pigem kodu lähedal ja sõiduteest eemal ning ma võtsin ta jällegi käte vahele...

...ja asetasin kohe heki äärde ühe kännu kõrvale, kust ta oma toreda pruuni kaitsevärvusega ka eriti silma ei paistnud. Selle paigaga ta ilmselt leppis, kuna jäi sinna ilusti magama.

Tunnike hiljem oli ema vist koju tulnud ning korra majja löönud- siililaps oli oma õueuinaku lõpetanud ning heki alt oli armsat sahistamist kuulda. Sellest ajast peale käime alatasa heki ääres kontrollimas, ega ükski siililaps liiga ülemeelikuks ei ole läinud ning sõiduteega tutvust tegema ei ole asunud.

Lõpetuseks ka järeldus, et kui ma kokkamisega ei tegeleks, siis ma ei oleks ürte noppima läinud ning ka siilid oleksid avastamata jäänud ning kes teab, kas too uljaspea oleks praegu õnnelikult oma pesas ema ja õe/venna seltsis või mitte. Seega- küpsetage, keetke, segage, hakkike ja marineerige julgelt ning toredused tulevad ise teie juurde! :)