Saturday, July 20, 2013

Minu suurim ülestunnistus ehk elu söömishäirega

Tere, minu nimi on Kata ja ma olen anoreksik. Olen. Olin. Ei teagi, aga tunnen, et söömishäirega on nii nagu alkoholismiga, et päris lahti ei saa sellest mitte kunagi. Isegi kui teistele tundub, et kõik on korras, tunnen ikka, kuidas keegi mu õlal istub ja aeg ajalt või päris tihti mulle kõrva sosistab, kuidas elama ja olema peaks, et tema, see õlal istuv tegelane, end hästi ja rahulolevalt tunneks.

Paljud märkasid, kuidas mõned aastad tagasi tõstis minus pead suur kirg toidutegemise vastu. Hakkasin peaaegu iga päev blogipostitusi tegema ja ega mul tol hetkel peas ka muud ei olnud, kui mõtted toidust, toidu valmistamisest ja söömisest.

See kõik algas umbes 4 aastat tagasi, kui olin otsustanud oma füüsilise poolega midagi ette võtta ja alustasin päeva pealt kaalulangetamise ja treenimisega (jooks, jõuharjutused). Varem ei olnud ma oma toitumisele erilist tähelepanu pööranud, sõin põhimõtteliselt kõike, mida tahtsin, kuigi ei olnud oma kehaga kunagi eriti rahul olnud ja võrdlesin end pidevalt teistega, kuna juba ammu oli selgeks saanud, et tänapäeva iluideaaliks olid ja on piitspeenikesed ja/või treenitud inimesed. Ma olin alati tahtnud skinny jeanse kanda ja suutsin end motiveerida selleni jõudma. Ma ei söönud mitu aastat peaagu mitte midagi magusat peale puuviljade, ei söönud ka liha ja üleüldiselt rasvaseid asju. Oma teekonna alguses jätsin oma menüüst välja absoluutselt kõik grammigi rasva sisaldavad toiduained. Ma hakkasin üle päeva jooksmas käima ja tegin iga päev hommikul ja õhtul kõhulihaseharjutusi. Mingil hetkel hakkasin üle päeva ka hantlitega oma käelihaseid treenima.

See kõik kandis vilja, ma hakkasin füüsiliselt parem välja nägema kui kunagi varem. Mul olid ilusad ja kõvad kõhulihased ja korralik biitseps ning ma kaalusin "tipphetkel" 22 kg vähem kui oli olnud mu kunagine suurim kaalunumber. Mu blogi sai populaarseks ja lähedastele ning sõpradele tundus, et kõik on justkui hästi. Ei, isegi mulle endale tundus, et kõik on hästi, kuidas ei saakski olla.

AGA. Ma ei olnud oma kehaga rahul isegi siis, kui olin alakaalus, ma tundnud rõõmu, armastust, õnnelikkust ega suutnud ühtki tegevust nautida, ma isoleerisin ennast oma sõpradest, rikkusin ära mõned väga olulised suhted, mu vererõhk muutus nii madalaks, et uimasus, õhupuudus ja pearinglus olid mu igapäevased kaaslased, mul kadus kolmeks aastaks ära menstruatsioon, mul oli kogu aeg VÄGA külm ja ma kartsin igasuguseid sotsiaalseid sündmusi, kuna need sisaldavad endas peaaegu alati söömist ning ma teadsin, et ei suuda enamikku teiste inimeste poolt tavaliseks ja igapäevaseks peetavaid toite süüa, kuna nad tekitasid minus tohutu hirmu paksuks minemise ja oma tavapäraste toitumisharjumuste hülgamise ees, et tihti lõpetasin WCs või põõsa all toitu välja oksendades. See polnud aga ainus, mis minus ärevust tekitas. Kui ma ei saanud süüa oma tavapärasel ajal (hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi vahel 4h ja nende vahel 2h tagant vahepala), tekkis minus väga suur ärevus, lausa paanika, kuna ma arvasin, et seetõttu juhtub kohe midagi halba, nt mu keha muutub KOHE. Suur paanika ja ärevus tabas mind ka siis, kui mingil põhjusel pidin ära jätma oma tavapärase treeningkorra. Ma ei suutnud mitte millelegi muule mõelda, kui sellele, et olen end alt vedanud ja nüüd lähen seetõttu kohe paksuks, kuna mu keha on harjunud üle päeva jooksmas käima. Jah, see hirm oli täiesti reaalne, kuigi tavainimesele tundub see ilmselt äärmiselt idiootne.

Lisaks eelnimetatule sai minust nende aastate jooksul täielik perfektsionist- nt pidid minu toas olema asjad TÄPSELT selle koha peal, kuhu nad pannud olin. Kui see muutus, sain nii vihaseks, et hakkasin asju loopima ja nutsin pool tundi järjest. Ka õppealastes saavutustes muutusin endaga väga karmiks, olles rahul vaid parimaga. Hirm ja ärevus olid minu igapäevasteks kaaslasteks, alati ja kogu aeg. Toit, trenn ja toidutegemine, sest ma pidin ju kuidagi oma mittesöömist kompenseerima- tehes süüa teistele, vaadates toidupilte. Ma tahtsin kogu aeg süüa, aga ma teadsin, et ei tohi. See oleks lubamatu. Ma EI TOHI kaalus juurde võtta. Sest kõik inimesed hoolivad vaid sellest, kuidas ma välja näen. See oli mu tõeline uskumus ja kahjuks ei ole ma sellest veel päriselt lahti saanud.

Ma ei ole paljudest söömishäirega seotud tunnetest ja arusaamadest veel lahti saanud ja ilmselt ei saa mitte kunagi. Söömishäire on mu elu mõjutanud suuremal määral kui miski muu, mis minuga senise elu jooksul juhtunud on. Õnneks sain ma mingil hetkel ise aru, et minuga ei ole kõik päris korras ja pöördusin psühhiaatri juurde, kes suunas mind edasi psühhoteraapiasse, kus käisin umbes aasta ja käin ka praegu vahelduva eduga. Õnneks olin ma motiveeritud paranemisele, kuna sain aru, et nii edasi elada ei saa, ja läksin kohe (kuigi see ei olnud kerge) terapeudi soovitustega kaasa, nt hakkasin kaalus vaikselt juurde võtma (5 kg) ja muutsin oma toiduvalikuid, hakates lubama endale ka veidi magusat ja proovides, mis juhtub, kui jätan vahel trenni vahele või söön midagi "lubamatut".

Minuga on lood palju paremad kui mõned aastad tagasi. PALJU paremad. Ma teen trenni, aga mitte nii tihti, sest ma ei ole seda tegevust kunagi VÄGA nautinud, ainult tunnet, mis tekib, kui trenn on tehtud. Süütunne trenni mittetegemise tõttu tekib ikka, aga mitte nii tihti ja nii tugevalt kui varem. Ma söön nüüd ka liha ja palju rohkem magusat kui varem. Üleüldiselt olen hakanud sööma kõike, mis ei ole rämpstoit, aga püüan olla ikka tervislik ja mitte kaalus juurde võtta, kuna see tekitab minus endiselt suurt paanikat ja kui ma end päris käest ära laseksin, siis läheksid asjad ilmselt päris hulluks. Ma väljutan endiselt aeg-ajalt toitu ja tunnen end süüdi, kui mõni päev eriti palju söön või magusaga liiale lähen, aga hetkel saan selle kõigega hakkama. Olen hakanud end sundima ka rohkem inimestega suhtlema ja tegema asju, mis võiksid mulle rõõmu pakkuda. Neid asju ei ole endiselt palju, olen tihti üsna kurb ja üksik, aga ma arvan ja loodan, et ühel päeval saab kõik ikka korda ja ma suudan olla rõõmus ilma pingutamata, nagu siis, kui olin veel terve. Kahjuks olin sunnitud lõpuks hakkama antidepressante võtma, kuna ma ei saanud oma depressioonist muude vahendite abil mitte kuidagi üle. Mitte et ma arvaks, et tabletid on imerohi, kindlasti mitte, eelkõige peaks tegelema oma mõtete muutmise ja enda armastama õppimisega, kuna rohtude mõju on lühiajaline. Kui aga endaga tegelema hakata, võib oma probleemidest lõplikult lahti saada. Ma usun seda, aga ma ei ole ennast rahuldava pikaajalise tulemuseni veel jõudnud.

Hoolimata sellest, et mu blogi oli vorm haige inimese eneseväljendusest, olen ma rõõmus, et see inimestele meeldis ja kes teab, võib-olla ühel päeval suudan seda jätkata lihtsalt sellepärast, et mulle meeldib süüa teha. Selles osas olen ma oma "kaaslasele" tänulik, kuna ma tõesti õppisin süüa tegema ja seda protsessi nautima. Veel tahan ma öelda, et inimesed, kes on samas olukorras, kus mina kunagi, palun otsige abi. Ma tean, et tundub, et sel hetkel muutuste tegemine on väga hirmutav, aga see ei ole pooltki nii hirmutav kui jääda sellesse "musta auk", milles söömishäirega inimene igapäevaselt elab.

Rõõmu ja armastust

Kata
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...